Alailma jäime kellelegi ette.

Näiteks kui laps oli neljakuune ja tal tulid hambad, istusin ühele väikesele (ilma ühegi tähistuseta) muruplatsile, et ta sülle võtta ja teda lohutada. Naabermajast väljus tulivihane mees, kes käratas, et maa, kus ma istun, on tema kortermaja omand ja mina lapsega peaksin istuma paar meetrit eemale, porisele pinnasele pesunööri alla, sest see olevat selle maja maa, kus mina elan.