Enam-vähem kõik paberid, mida avalik võim koostas ja vastu võttis, olid avalikud. Seaduses oli ka 11 erandit, mille korral tuli või võis infot mitte jagada. Mõistetavad erandid. Näiteks ei kuulunud avaldamisele kriminaaluurimise käigus kogutu enne, kui asi kohtus. Või info, mis kahjustaks riigi välissuhtlust. Või ohustaks mõnd kaitsealust liiki või kasvukohta. Või kui see sisaldas teatud delikaatseid isikuandmeid või puudutas kellegi eraelu (näiteks teave sotsiaaltoetuse taotlemise kohta, tervise või seksuaalelu kohta).

Vaikimisi olid andmed ja dokumendid avalikkusele kättesaadavad.

Jutt ei käi riigisaladusega dokumentidest ja infost. Selleks on eraldi seadus ja eraldi karmim kord.

Aeg on läinud edasi, info liikumine muutunud hoomamatult kiiremaks ja vabamaks. Kui riigiasutused mõtleksid sama eesrindlikult kui 20 aastat tagasi, oleks praegu nii avaliku teabe kui andmete jagamises meeletu potentsiaal.