„Ekspressi toimetuses on algusaegadest peale olnud öine vahetus – andekad autorid, kes laekusid toimetusse hilistel tundidel ja ajasid seal oma asju, muu hulgas kirjutasid ka häid lugusid. Öiste vestluste käigus haihtusid (mõnikord) toimetuseriiulitele jäänud alkoholipudelid, külmkapist kadusid kellegi lõunasöögist üle jäänud pitsalõigud, üleväsinud vaimuinimesed uinusid toimetuse ebamugavatel diivanitel, kuni sekretärid nad varahommikul minema kupatasid. Mõni jättis mõne staarreporteri arvutiklaviatuurile rasvaseid näpujälgi.

RETROLIK ELEGANTS: Marko Mägi aastal 2004.
Tuli uus sajand ja toimetus kolis moodsamatesse ruumidesse. Öisele vahetusele enam uksekaarte ei antud. Mõnda aega imbusid nad kuidagi ikka sisse ja meil kõigil oli nende üle hea meel, sest nendega hoovas steriilsesse toimetusse Päris Elu. Ja avar ilmavaade. Pluss selline inimlik empaatia, mis pani vahel enda upsakuse pärast piinlikkust tundma. Aga tormav aastatuhat ei halastanud ja lõpuks ei vajatud enam ka nende lugusid, sest lugeja tahtis rohkem kohtutoimikute ümbertrükke ja poliitkorrektseid „nalju“. Mitu aastat tagasi suri Sergei Stadnikov, ja enam ei kuule me lugusid vanast Egiptusest. Nüüd suri Marko Mägi ja me ei kuule enam, mida Kaka teeb. Väga kurb. Üks dimensioon – sügavus – elul jälle vähem. Hoidke öise vahetuse mustatöölisi, kui saate!“

Harry Liivrand, Areeni endine kunsti­toimetaja:

„Mulle meeldis Marko Mägi. Sest ta oli pullivend.

Sellega oleks nagu kõik öeldud, ja samas loomulikult mitte. Kui räägiksin ainult Eesti Ekspressiga seotud ajast, siis on hea meel öelda, et Areeni kutsusin Marko tööle mina. Areenil oli vaja reporterit, kedagi noort ja laialdaste kultuurihuvidega, keda saata üritustele, kuhu 1990. aastate lõpuks kergelt etableerunud toimetajad ise ei viitsinud enam minna, ja kellelt oodati reportaaže, lühiintervjuusid, uudisnuppe ehk neid žanre, millega ise ei tahetud jännata. Miskipärast palus osakonnajuhataja Kalev Kesküla mul otsida mõni reporterikandidaat, ja esimesena meenus Marko, keda teadsin varasemast ajast – ka kunstinäituste avamistest kirjutanuna.

Kutsusin Marko KuKusse töövestlusele, kõnelesin tulevastest ülesannetest ja ta oli kohe nõus Areeniga liituma. Järgmiseks kohtus ta juba Kaleviga ja nii tekkiski meie kollektiivi Marko Mägi. Alati sai temaga nalja ja tema üle tehti nalja, mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem, aga sellist leebet, kuigi Kalevi poolt ka isalikku.
AASTA SIIS OLI 1999: Areeni toimetus koosseisus (tagareas vasakult) Heie Treier, Tõnu Kaalep (1966–2018), Harry Liivrand, Barbi Pilvre, (esireas vasakult) Marko Mägi, Kalev Kesküla (1959–2010) ja Siim Nestor.

Võrdlevalt, Marko meenutas elustiili poolest kirjanduskriitik Peeter Künstlerit, teist boheemlasest elukunstnikku ja Tallinna linnafolkloori legendi, kes peaaegu sama vanalt lahkus. Kuid oma tööd tegi Marko peaaegu alati siiski ära! Ei vaielnud vastu. Ta oli maailma aeglaseim „25 rea“ (oli kunagi Areenis selline aktuaalne rubriik) kirjutaja ja ka nädala luuletus (taas üks tollaseid aktuaalseid rubriike) valmis tal viimasel hetkel, aga tulemus oli isikupärane, loov. Ta kirjutas ja tõlkis uudiseid, arvustas teatrit, kirjandust, popmuusikat. Laenas Areeni toimetajatelt mõnikord raha, ent võlgu ei jäänud, pidutses nädalavahetustel nagu rokkstaar – Marko oli muide ka omamoodi moeikoon, kõik oma retroliku elegantsiga kokkusobitatud riided ostis ta second hand’ist – ning ilmus korduvalt sinise silmaga tööle. Siis oli ta vaikne, häbelik, käis pilk maas ja mõneks ajaks oli metsik peoloom temas taltunud, vähene enesealalhoiuinstinkt korraks valitsema pääsenud...

Mul oli inimlikult kahju, kui Marko Ekspressist koondati, aga eufoorilised 1990ndad olid selleks ajaks ka minevik, Ekspressi juhtkondki vahetunud. Tema hiljem ilmunud luuleraamatud on aga sisukad, kujundlikud, keeletundlikud, ning kalambuurset luulet riputas Marko aktiivselt üles kuni käesoleva kevadeni oma Facebooki. Need tegid tuju heaks.

Marko oli üks tore kolleeg.“

Priit Hõbemägi, Areeni ­kirjandus­toimetaja, Eesti Ekspressi endine peatoimetaja:

„Kindlasti polnud see Marko Mägi tähetund Eesti Ekspressis, kuid üks päikesepaistelisi hetki kindlasti. 2009. aastal ehk ajal, kui reisikorraldajatel oli veel kombeks ajakirjanikke tasuta reisidele kutsuda, tegi Top­tours toimetusele ettepaneku ajakirjanik Küprosele läkitada. Kuigi gonzo-ajakirjanduse tippteos, Hunter S. Thompsoni „Fear and Loathing in Las Vegas“ ilmus juba 1972. aastal ning sellest tehtud film peaosas Johnny Deppiga esilinastus juba üksteist aastat varem, oli Marko Mägi läkitamine Küprosele nagu omamoodi hommage ajakirjanike pikale ja keerulisele teekonnale tõe tabamisel. Ja Marko täitis selle ülesande suurepäraselt.
ÖÖELU: Marko Mägi Valli baarist valminud dokumentaalfilmi esilinastusel 2008. aastal.

Juba hotelli sisseregisteerimine oli tema reisikirjas paljutõotav: „Mul oli selleks ajaks Vana Tallinna pudelilt kork juba maha keeratud. Jube kõvasti oli kinni, ma ise ei jaksanud, palusin avada ühel pangandustöötajal.“ Oma leebel ja valgustatud kombel kirjeldas Marko oma juhtumisi Armastuse saarel: „Esimesel õhtupoolikul ostsin hotelli lähedalt alkopoest liitrise viina, mis maksis eurodes 5.90. Šotimaal villitud, aga nimega Svenzka, mis justkui viitaks Rootsile. Mu toakaaslane keeras varakult magama ja mina jäin viinaga kahekesi. Istusin hotellitoa rõdul, napsutasin ja suitsetasin eksistentsiaalses üksinduses, mööda öist tänavat uhasid rollerid ja pagid ja ATVd ja noored muudkui huilgasid. Neid erisuguseid sõiduvahendeid saab Küprosel paljudest kohtadest laenutada. Jõin liitrise viina peaaegu põhjani ja naersin omaette. See meeleolu oli lootustandev.

Järgmises, Akteon Holiday Village’i hotellis Pafose linnas täitsin tühja viinapudeli veega ja panin sügavkülma, et oleks hea januga võtta. Hommikul avastasin, et pudel oli öö jooksul lõhki külmunud. Nii et siit õppetund, mida Küprosel teha ei maksa. Jätsin lõhkise pudeli külmikusse, kuna tundus, et võin koristamise käigus veel suurema segaduse tekitada. Jätsin probleemi lahendamise professionaalide hooleks. Pärastpoole jõin peamiselt 50eurosendist Hollandi purgiõlut. Ka Küprose kohalik õlu KEO maitseb hästi, aga on lahjavõitu – kõigest 4,5 protsenti...“

Marko jõudis Küproselt tagasi. Nagu heade lugudega ikka, oli ka nüüd oodata suuremat pahandust. Nii läkski – Marko mittekohanevast elulaadist ärritatud kreeklasest reisikorraldaja härra Polys Polycarpou kaebas toimetusele: „Mister Marko oli esimesed kolm päeva alkoholi mõju all ja õllepurk oli tal näpus peaaegu terve päeva jooksul.“ Kõik lõppes muidugi õnnelikult, sest Polyse sõnul reisi lõpus Marko „lõpetas õllepurkide tassimise ja hakkas esitama küsimusi, mis ilmutasid huvi Küprose vastu“.

Tõenäoliselt on Marko „Fear and Loathing in Limassol“ üks Ekspressi originaalsemaid reisikirjeldusi läbi aegade.“
TÖÖL: Marko Mägi ja Sven Kivisildnik 2003. aastal Uulu rannas. Sellest sündis Markol hiljem lehelugu „Roppsuu-röökur keset zombide põldu“.

Barbi Pilvre, Eesti Ekspressi endine toimetaja ja Areeni juhataja:

„Meid tutvustas Markoga kunstnik Tiina Tammetalu Hommikulehe päevil 1990ndate alguses: „Saage tuttavaks, see on Marko Mägi, meeldiv noormees!“ Oli tõesti meeldiv, tagasihoidlik, 20ndates. Marko kirjutas Hommikulehele kaastöid Mihkel Muti juhitud „Elu“ osakonda, kus ka mina töötasin.

Marko vaade maailmale oli distantseeritud, ta tajus hästi olukordade koomikat ja oskas ka ennast kõrvalt vaadata.

Hiljem, Ekspressi päevil oli ta minu tehtud ajakirja Jobu kaanepoiss ja moerubriigi „Moodsalt ja soodsalt“ modell. Marko oli sobiv kasina elustiili sümbol.

Ta töötas lühikest aega ka Eks­pressi Areenis, olin mõnda aega ta ülemus, aga töödistsipliini rikkumiste tõttu olime sunnitud ta vallandama ning ta jäi vabakutselisena kaastööd tegema.

AJAKIRI MEHELE, KELLE EEST OTSUSTAVAD TEISED:  Ühe korra ilmunud ajakirja Jobu (2007) kaanestaar oli Marko Mägi. Lisaks kaanepildile poseeris Marko ka ajakirjas avaldatud fotoseerias „Moodsalt ja soodsalt“, stilist oli Helina Risti.
Marko sattus alatasa peojärgselt konfliktidesse ning liikus sageli ringi hirmsal kombel läbipekstuna. Samas hindasid teda ka kirjandushuvilised kaunid neiud, Markot saatsid sageli muusad.“

Katrin Hallas, Eesti Ekspressi keele­toimetaja:

„Minu kõige meeldivamad hetked Markoga möödusid töölt koju sõites. Marko elas mulle üpris lähedal, nii et võtsin ta hilisõhtul või öösel auto peale ja poetasin tema maja ees maha. Me rääkisime reisi peal maast ja ilmast, aga kõige sagedamini oma loomadest – minul on kaks kassi ning Markol oli kilpkonn ja taks Jaagup. Juhtus, et jutt ei tahtnud kuidagi otsa saada ja seisime Marko maja ees tükk aega. Siis läks Marko tuppa ja tuli varsti koos Jaagupiga õue, muidugi ei jätnud ma juhust kasutamata ja vaatasin ka Jaagupi üle, armas koerake oli.“

Tarmo Rajamets, Eesti Ekspressi peakujundaja:

„Vähemalt aastas korra jagab keegi Facebookis jälle legendaarse ajakirja Jobu kaanepilti, millel Marko Mägi lösutab mõtlikul ilmel Balti jaama turul kulunud tugitoolis. Seda Barbi Pilvre toimetatud ajakirja ilmus 2007. aastal üksainus number ja sugugi mitte kõik (mees)lugejad ei suutnud end selle iroonilisele lainele häälestada. „Ajakiri mehele, kelle eest otsustavad teised“ polnud nali, mille üle kõik ühtmoodi naernud oleksid. Marko oli väheseid, kellel jätkus sisemist vabadust poseerida modellina Jobu veergudel. Hoiak, mida ta ise mokaotsast nimetas „rock’n’roll elustiiliks“, ju peamiselt seda vabadust sisaldaski.

Sellesama elustiili juures võis Marko olla salamisi väga hoolikas nokitseja – oma Eks­pressis ilmuvaid tekste viimistles ta viimse punktini ja hiilis, kergelt kühmus, kujundaja juurde, loo väljatrükk näpus, et paluda vaiksel häälel järjekordne pisimuudatus sisse viia. Seda ette lugedes pugistas ta omaenda vaimukuse üle naerda, nii et tema sees alailma küdeva absurdihuumori keeduspiraali mulinat kuulda oli.

Ja pärast kümnendat parandust toimetusest ära minema asutades tõstis rusika ning hüüdis vaiksel ja viisakal häälel „Anarhia!“.“

Sulev Vedler, Eesti Ekspressi ajakirjanik:

„Kord aastaid tagasi rääkis Eesti Ekspressi toonane peatoimetaja Aavo Kokk, et Eesti Pangast saab osta kroone lahtilõikamata kujul – suurte lehtedena, nagu need Inglismaalt trükikojast tulid. Need olid mõeldud ilmselt kollektsionääridele. Aga meil tekkis muidugi mõte nende lehtedega poodi minna.

Miskipärast saadeti kauplustesse Marko ja mina – see oli vist ainus lugu, mida me koos tegime. Aga ma kukkusin alati itsitama, kui saabus maksmise hetk. Marko seevastu tundis end nagu kala vees. Uuris ühes ja teises poes talle omase ujeda naeratusega müüjalt, et kas sajasega maksta võib, ja kuuldes jaatust, palus kääre. Võttis siis välja suure lehe ja lõikas sealt järjekordse sajalisese. Müüjad ja ülejäänud kaupluse külastajad muidugi ahhetasid, aga Marko jättis säärase mulje, nagu oleks see tal igapäevane tegevus, ja selgitas, et see raha kehtib samamoodi nagu kõik teised kroonid ning palus juba ette vabandust, kui kupüüri servad lõigates veidi loogelised jäävad.

Mul on üks tolle reportaaži sajaline seniajani kodus alles. Ja on selge, et seda nähes meenutan alati Markot, kes praegu luhvtitab sajalisi kusagil teises dimensioonis.“

Mele Pesti, Areeni endine toimetaja:

„Alati, kui ma Areeni noore kultuuri­reporterina eriliselt pingutasin, et mõnda kaugesse Eesti nurka eriti šefile kontserdile või peole jõuda, laekus õhtu või öö käigus mingil segasel ja seikluslikul viisil kohale ka Marko. Hilishommikuses lehetoimetuses võis olla jäänud mulje, et ta ei jaga ööd ega mütsi, aga õhtu lõpuks oli ta ikka kõige õigemal ajal kõige õigemas Eesti punktis, ja ta ümber kees kõige tihedam elu. Ja siis ütles Marko ümbritseva kohta midagi jahmatavalt veidrat, mis mõningase, tegelikult üsna suure reaalsusnihkega jälle täpselt õiget närvi tabas. Sürriklassik.
2008: Marko Mägi ja Taave Tuutma ehk Tuutu Tallinnas Õpetajate Maja ees.

Marko heaolu pärast muretsemine tundus alati kohatu, lootusetu projekt. On nagu on. Mäletan siiski juhust, kui teda oli vaja toimetusest arsti juurde saata. Olukord tundus üsna nadi, ja olin veendunud, et nüüd me paar nädalat Markost ei kuule, küll jääb mõneks ajaks haiglasse, või siis koju kosuma. Möödus vaid paar tundi, kui keegi Areeni õhtusest vööndist jõudis von Krahlist esikalt või esitluselt toimetusse tagasi ja küsis: no arvake, keda ma just nägin? Muidugi Markot, kes otse tilguti alt tagasi kultuuriellu sukeldus. Kuidas siis muidu, vähem kui täiega elada ta lihtsalt ei osanud.“

Siim Nestor, Areeni muusika­toimetaja:

„Areenis töötamise esimestel aastatel oli Markol toimetuses peaaegu alati pruut kaasas. Tollal, vabamal ajal, käis toimetuses üldse rohkem kõrvalisi inimesi vestlemas ja aega veetmas. Markol käis pruut. Pruut tuli toimetusse õhtuti. Rääkisid juttu, sõid koos, tõmbasid suitsunurgas sigaretti. Miks pruut käis – ma ei tea ega ka uurinud. Need polnud kiired suhted, ikka korralikud, pikad, nii et ka ülejäänud toimetus jõudis Marko pruudi omaks võtta, temaga ära harjuda. Kui mõni arvuti oli vaba, istus pruut selle taga ja tegi miskit. Sagedasti istus aga lihtsalt Marko kõrval, kui ta arvuti taga tekste tootis. Ühe sõrmega trükkides.

MARKO JA SIGARET: Marko Mägi aastal 2014 poseerimas Eesti Ekspressi rubriigis „Elu ühes päevas“ ilmunud loo tarbeks. „Mulle meeldib kušetil vedeledes lakke vahtida, suitsetada ja mõtiskleda,“ rääkis Marko loo autorile Madis Jürgenile.
Jah, Marko trükkis ühe sõrmega. Pilk otsivalt klaviatuuril, toksis ühe sõna ära, vaatas ekraanile, kas sõna sai korrektselt kirja, vajutas otsustavalt tühikule ning alustas vaikselt järgmise sõnaga. See võttis aega ja nõudis ülejäänud toimetuselt ja pruutidelt üksjagu kannatust. Ühe sõrmega klaviatuuri toksimises – kui kõik ülejäänud klõbistasid klahvidel nagu vilkad rähnid – võib näha Marko suhtumist tormakasse edukultusesse ja saavutussurvesse. Tema selles rallis ei osalenud. Aga tegelikult ka tema väga ettevaatlikku suhet arvutitesse ja tehnoloogiasse.

Kui Marko meil enam ei töötanud, sain aru, et ta isegi ei tea, kuidas käib selline tekstiga tegelemise võte nagu copy ja paste. Tal oli oma raamatu tarvis vaja luuletusi ja meditatsioonikolumne koondada, kõige lihtsam viis selleks olnuks neid Ekspressi veebist copy ja paste’iga kokku tõsta. Olin tal siis Messengeri kaudu abiks – püüdsin selgitada, kuidas tekst aktiveerida, kust leida nupp copy, kust paste. Meil oli pikk ja vaevaline vestlus, kuni mul kannatus katkes, talle helistasin ja asja suuliselt selgitada proovisin. Samasugune ringi jauramise jutt jätkus: mina proovisin aeglaselt selgitada, kuhu vajutada, ja Marko väitis vastu, et see ei tööta. Kuni ma hüüdsin meeleheitlikult telefonitorusse: „Kuidas see üldse võimalik on, et sa copy-paste’i ei tea!?!“ Mille peale tema hüüdis: „Kuidas see copy-paste üldse võimalik on!?!““

Kadri Karro, Areeni juhataja:

„2010ndatel käis Marko Mägi veel sageli Ekspressi toimetuses. Ta tuli vaikselt, imbus justkui teisest aegruumist tuppa, täis tähemärke lugevaid ja tähtaegu kuklas tundvaid ajakirjanikke, küsis oma tasasel moel „Kas viimasel ajal pulli ka on saanud?“ ja suundus, kohvitass näpus, ajaleht teises käes, kergelt õõtsuval sammul suitsuruumi poole.

Kui päriselu kohtumised harvemaks jäid, kolis suhtlus Markoga virtuaalruumi. Näiteks võis ta ühel kuumal suvepäeval uurida, kas Munchi kuulsaima maali pealkiri on „Karje“, ja küsida seejärel, „kas bändinimi Näkkunikkuv Karje oleks ok või labane?“. „Nii ja naa,“ kirjutasin ma, ja kui lisasin, et n-sõna kindlasti ärritab paljusid, leidis Marko, et ärritamine polegi ehk kõige halvem variant. Punkbänd Näkkunikkuv Karje sündiski, andis kontserte ja üllitas kassetigi.

Marko, kellele meeldis ärritada, aga kes ei loobunud ka Messengeri vestlustes kunagi kirjavahemärkidest ega suurtähest lause alguses, kirjutas alati „aitähh“ kahe h-ga. Kui talle 29. aprillil 50. sünnipäevaks õnne soovisin, vastas ­Marko: „Aitähh! Kirjutan aitähh ikka kahe h-ga. See tundub tugevam kui ühega.“

See oligi meie viimane vestlus.

Aitähh, Marko.“