20. oktoobril lõppes Pihlaka 19 aastat, 9 kuud ja 18 päeva kestnud karjäär Kaitseväes, kuna ta polnud nõus end SARS-CoV-2 vastu vaktsineerima. Vallandamisotsuse on ta koos saatusekaaslastega kohtusse kaevanud.

„Ma ei otsi kuulsust, aga auru võiks ühiskonnast välja lasta küll,“ põhjendab Pihlakas, miks on nõus meedias oma mõtteid jagama. Ehk leidub mõistjaid. Ta räägib rahulikult, argumenteeritult ja viskab aeg-ajalt nalja n-ö lamemaalaseks tembeldamise üle.

Millal koroonavaktsineerimise teema teie infovälja kerkis?

Unistama hakati vaktsiinidest ju pandeemia alguses, räägiti, et ega see enne ei lõpe, kui haiguse läbipõdemise ja vaktsineerimisega on karjaimmuunsus saavutatud. Alguses tundusid vaktsiinid kauge unistusena ja see oli kahtlemata üllatus, et nad nii kiiresti kättesaadavaks muutusid.

Kuidas tänavu kevadel vaktsineerimisse suhtusite?

Vaktsiinide kiire ilmumine tekitas esialgu umbusku. Selgitused, et vaktsiinid loodi varasemate vaktsiinide n-ö põhjale, et arendamises polnud rahas küsimus ja uuringuid tehti paralleelselt, tundusid loogilised. See oli aeg, kui koroona teine laine möllas ja minu väeosas oli nakatunuid. Esialgse info põhjal oli vaktsineerimine selgelt parem alternatiiv koroona läbipõdemisele. Ja karjaimmuunsus oli ju vaja saavutada. Varakevadel panin ühena esimestest ennast vaktsiinisoovijana kirja.

Aga süst jäi tegemata. Mis juhtus?