Vägivallaskaala kaks otsa

Ma pole kunagi varem ega hiljem elus langenud avalikus ruumis nii paljude mikroagressioonide sihtmärgiks kui ajal, mil mu laps istus vankris.

Alailma jäime kellelegi ette.

Näiteks kui laps oli neljakuune ja tal tulid hambad, istusin ühele väikesele (ilma ühegi tähistuseta) muruplatsile, et ta sülle võtta ja teda lohutada. Naabermajast väljus tulivihane mees, kes käratas, et maa, kus ma istun, on tema kortermaja omand ja mina lapsega peaksin istuma paar meetrit eemale, porisele pinnasele pesunööri alla, sest see olevat selle maja maa, kus mina elan.