Aivar Juhanson

September 2014. New Yorgis ühel üritusel kohtunud grupp eestlasi räägib ebola viirusest. Maailma riigid ei ole veel kuulutanud haigust “ohuks rahvusvahelisele julgeolekule.” Veel ei ole toimunud “CNNi efekti”, kus meedia kajab ainult ebola-uudistest, mängides inimeste hirmudel.

Keegi väidab, et Libeerias, kus viirus on juba juba tuhandeid inimesi maha niitnud, tegutseb vaid kümme lääne arsti. Arstid ei soovi Lääne-Aafrikasse tööle minna. Keegi ei soovi sinna reisida. Prognoos on pilvine. Kas arenguabi järele janunev riik hüljatakse ja pannakse poliitilisse karantiini?

Järsku osa seltskonnast jahmub. Tiina Intelmann teatab, et ta siirdub detsembrist Libeeriasse Euroopa Liidu suursaadikuks. Ta hakkab koordineerima humanitaar- ja arenguabikoostööd, et Aafrika üks vaesemaid, kümnendi eest umbes veerand miljoni hukkunuga kodusõjast välja tulnud riik saaks jalad alla ning libeerlaste elukvaliteet tõuseks.

Tiina hakkab juhtima umbes 40 inimesega tiimi, kes koordineerib Libeerias Euroopa Liidu miljonisadu. Liit rahastab nii veevärki, sanitaartingimusi, toiduohutust jm valdkondi. Ebola annab kõigele sellele alatooni.

Intelmann lendab Libeeriasse 16.detsembril.

Poliitiline pingetaluvus on tal veres. Ta töötab praegu New Yorgis Rahvusvahelises Kriminaalkohtu assamblee presidendina (kohtu pidamine käib Hollandis Haagis). Ta on üks kõrgeimal rahvusvahelisel ametikohal oleva eestlannana. Oma töös peab ta arvestama 122 liikmesriigi poliitiliste huvidega.

See võib olla poliitiline kõrgpilotaaž. Näiteks mõned aastad tagasi nägid mõned Aafrika riigid kriminaalkohtu tegevuses “valgete riikide kambakat” nende vastu. Organisatsioon oli kahvlis, vajas head kompromissimeistrit, poliitilist ärakuulajat. Sellist nagu proua Tiina.

Avalehele
81 Kommentaari
Loe veel: