Uue generatsiooni kosmosemutiks nimetatud Ingrid Peek tundis kuus aastat tagasi, et õhus on asju, millest peab rääkima. Sündis kultussaade "Hallo, Kosmos!".

Samblaroheline barett peas ja lilla jakivillast sall ümber kaela keritud, tuleb Ingrid Peek (38) mööda tänavat. „Teda tunnevad kõik!“ ütleb muusikakriitik Siim Nestor, Ingridi raadiokolleeg.

Ingrid pistab selle arvamuse peale nina veel sügavamale salli. Ta ei pea end kaugeltki igaühe sõbraks. Vastupidi – ta peab end pigem introverdiks. Talle on oluline oma aeg, kui ta saab meediakärast eralduda ja omaette olla.

Aga seda aega on vähe. Ingrid ei käi kuskil tööl, kogu tema elu on projektipõhine. Ta teeb Raadio 2s saadet „Hallo, Kosmos!“, toimetab portaali Alkeemia, aeg-ajalt osaleb kirjastuse Pilgrim tegemistes.

„Kui teed raadios ühte saadet – ja see saade pole „Pealtnägija“ –, siis sellest ära ei ela kahjuks. Selleks, et maksta üüri, arveid, süüa-juua ja kassile ökogurmee roogi osta, on mul mõttekam toimetada vabakutselisena,“ naeratab Ingrid.

Ingridist õhkub suursugust ilu. Rasked blondid juuksed ääristavad loorina nägu. Suur helesinine poolvääriskivi Ingridi sõrmusel on delfiinikivi ehk larimar. See on „vaimne kivi“, mis kiirgab armastust ning soodustab rahulikkust. Samast kivist on tal ka kõrvarõngad ja kaelakee. Randmel veiklevad kolm türkiisikarva pärlikeed, üks preniit, teine toonitud laavakivi, kolmas akvamariin. Vist. Ingrid ei mäleta täpselt. Ta armastab mitu miljonit aastat maa sees kasvanud poolvääriskividega ehteid, need on osake loodusest, kus lisaks ilule ka vägi sees.

Vabanemine teadaolevast

Ingridi isa ja onu on identsed kaksikud, Toomas ja Kuno Peek. Ärimehest onu Toomas Peeki nimi on Äripäeva palgaedetabelite tipus. Sellega on nalja saanud, sest tihti ei teata, kumb neist Ingridi isa on, ja arvatakse, et küllap rikas issi maksab kogu Ingridi elu kinni.

Ingridi isa Kuno Peek on leiutaja ja insener. Ta tegeleb innovatiivsete teenuste ja toodete arendusega muutuvas mobiilikeskkonnas.

Ingridi lapsepõlvemaailm asus Pääskülas ning oli päikseline nagu Lottemaa Leiutajateküla. Emapoolse vanaema juures Palukülas, kus Ingrid lapsena suvitas, olid loomad, metsad ja vabadus (praegu otsib ta endale maakodu metsa sisse, et olla loodusega rohkem ühenduses). Kui panna kokku ratsionaalsus ja loodus, saabki Ingridi. Väiksena oli ta nii tundlik, et ema Helgi ei lubanud tütrel „Nu pogodi!“ multikaid vaadata. Ingrid nuttis neid vaadates, sest ei saanud aru, miks kõik hundile haiget teevad.

Äratusena mõjus keskkoolitüdrukule India filosoofi Jiddu Krishnamurti raamat „Vabanemine teadaolevast“. Ingrid tajus, et tegelikult on elu lihtne, kuid inimene ise elab selle keeruliseks. See meenus talle tavaliselt koolis tahvli ees, kui karm matemaatikaõpetaja irooniliselt teatas: „Seekord oled kohe väga tubli – 2+!“

Keerulised suhted matemaa­tika(õpetaja)ga oligi põhjus, miks Ingrid ei läinud psühholoogiat õppima. Teda oleks väga huvitanud ka filosoofia ja antropoloogia, kuid maandus hoopis Concordia ülikooli meedia erialale, mis oli tol ajal eriti põneva õppekavaga. Hagi ­Šeini käe all õppisid „Hagi esimeses meedialennus“ koos Ingridiga ka Heidy Purga, Toomas Luhats, ­Heili ­Klandorf, Raoul Suvi jne. Sellest on tänaseks välja kasvanud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut (BFM).

Praegune riigikogulane Heidy Purga meenutab: „Ülikooli ajal olime vabad ja pöörased, ahmisime muusikat, tantsisime veidrates riietes Liiva keskuses või Krahli Mutandil varajaste hommikutundideni. Päeval kruiisisime Inki (Ingrid Peek – Toim.) ­halli Ford Sierraga kesklinna ja Viimsi vahet, seal asus meie kool. Ta oli raudselt muretum kui mina ja võttis üldse kõike vabamalt ning hea huumoriga.“

Tahtis teha midagi väikest ja toredat

Kursuseõde Heidy Purga on kahel korral Ingridi saatust oluliselt mõjutanud.

2005. aastal kutsus värskelt R2 peatoimetajaks saanud Purga Ingridi tööle Raadio 2-e. Ingridi esimene töö oli „Aastahiti“ tegemine, mis oli tollal muusikaalane rahvaküsitlus. Sellest kasvas välja omaette muusikasündmus koos auhinnagalaga.

Teine oluline kord oli 2010. aastal, kui Purga küsis kevadel Ingridilt, kas ta tahaks suvel midagi teha – pühapäeval olla eetris vaba „auk“.

Ingrid tahtis. Väga. Ta oli ligi kaks aastat raadiotööst ja ka Eestist täiesti eemal olnud. Ta sõitis sõbranna juurde Austraaliasse, Melbourne’i, ja jäi sinna 15 kuuks.

„Tore aeg oli – siinsest väga erinev, justkui muretu aeg oli,“ räägib Ingrid. Sealt naastes põikas ta Indiasse, kuhu jäi veel kuuks ajaks Neyar Damis Sivanada aašramisse. Ta õppis joogat ja otsis endas rahu ning tasakaalu.

Purga ettepanek tuli täpselt õigel ajal. Ingrid tahtis väga raadiosse tagasi. Aga teha tahtis ainult seda, mis talle endale väga meeldib.

„Tahtsin teha nišiasja – midagi spetsiifilist, väikest ja toredat, mis tõenäoliselt pakub huvi vaid väikesele kuulajaskonnale.“

2010. aastal suvesaatena mõeldud „Hallo, Kosmos!“ oli esimest korda eetris 13. juunil. Esimene külaline oli ufoloog Igor Volke. Teises saates oli tervendaja Mai-Agate Väljataga. Saade kestis kaks tundi ning sai oma tunnuslauseks „Mõista, mitte hukka mõista“. Ingrid nimetab oma saadet „audioseikluseks ilmavaadete perifeerias ja avangardis“. Ta hakkas oma külalistega ette võtma sise- ja väliskosmilisi rännakuid maailmavaadete äärealade.

Kohe pärast esimest saadet tekkis saatele oma kuulajaskond – oli näha, et nähtamatu maailma ja alternatiivsete ilmavaadete järele oli suur janu. Siis polnud teles veel selgeltnägijate tuleproove ning raamatupoodide edetabelites troonis ilukirjandus. Ingridist sai omamoodi pioneer, kes hakkas oma saatega Eesti rahva tšakraid avama.

„Ma ju sain – ja saan – aru, et see, mis saates räägitakse, ei sobi ega meeldi kõigile,“ ütleb Ingrid.

Ei sobinudki. Aasta hiljem andis teaduse populariseerimise portaal skeptik.ee Ingridile umbluu auhinna Viltune Pendel, sest Ingridile „pole ükski luul liiga pöörane, et seda ei võiks maksumaksja raha eest eesti rahva ette laotada“.

Skeptiku vedaja Martin Vällik on Ingridi suurim kritiseerija tänini. Vällik on saate nii suur „fänn“, et on oma portaalis reaalajas saadet kommenteerinud ja külaliste jutte naeruvääristanud. Samuti peab skeptik.ee kodulehel entsüklopeedilist kollektsiooni Eesti vaimu-, para-, umbluumaailma tegelastest ja nende väidetest. Vällik paneb ühte patta nii nõiad kui homöopaadid jne, kellest paljud on käinud ka Ingridi saates.

Viimasel ajal on võtnud ka Rein Lang Kuku raadio meediasaates „Olukorrast ajakirjanduses“ Peeki ja rahvusringhäälingut sarjata, miks lastakse riigiraadios „libameediat ja umbluud“.

„Hoolimata sellest, et „Hallo, Kosmos!“ on üks suurimaid ja süstemaatilisemaid kodumaise kosmoseteaduse rahvale tutvustajaid,“ muigab Ingrid. See ei tähenda, et ta võtab kriitikat kergelt. „Ma pole teaduse vastane – kaugeltki mitte! See oleks absurd. Ligi pooled minu saate külalistest on olnud teadlased, olgu siis kosmose- või humanitaarteadlased. Mind huvitab elu ja maailm kui tervik, koos kõige seal sisalduvaga ja ma tahan teada kõigest kõike.“

Ingridi meelest on alternatiivsed teemad õhus ning mõistlik on tuua need päevavalgele. Ta peab end vahendajaks. Purga imestab, et saadet võetakse „ikka pöörase tõsidusega, saade on Inki kindlasti väntsutanud ja kõvasti karastanud“.

Patoloogiline maailmaparandaja

Ingridil on Facebookis ligi 3000 jälgijat. Ta ei tea, mis ootused fännidel on. „Ma oletan, et need on ikkagi need toredad loomavideod, mida ma postitan – sest need teevad rõõmu ja rõõm toidab südant, nagu ütleb Rene Bürkland,“ naerab Ingrid.
Ingrid nimetab oma saadet „audioseikluseks ilmavaadete perifeerias ja avangardis“. Ta hakkas oma külalistega ette võtma sise- ja väliskosmilisi rännakuid maailmavaadete äärealade.

Ingrid nimetab end patoloogiliseks maailmaparandajaks. Ta unistab, et inimese teadlikkus tõuseks kõrgemale – nii enda sees kui ümbritseva suhtes. „Ma tahan, et inimene saaks aru, et kõik on üks tervik – me oleme kõik seotud planeet Maa kui tervikliku elusorganismi ja looduse kaudu. Loodus pole mingi „asi“, mida käiakse vahel metsas vaatamas,“ räägib Ingrid. Talle on vastuvõetamatu inimese hävitav käitumine – olgu see siis prügi loopimine metsa alla, sõjapidamine, vihapritsimine kommentaariumides, põldude mürgitamine, vägivald ükskõik mis vormis.

„Me hävitame ja kahjustame iseennast. Kui inimene saaks sellest aru, siis muutuks maailm kohe. Kohe!“

Miks ta ei ole jõudnud oma saatega ETV ekraanile? Ingrid ei tea. Ta ka ise pisut imestab. Neid jutte on olnud, kuid siis on kõik vaibunud mantra „raha ei ole“ saatel.

Kommertskanalisse ta oma saatega minna ei saa – ta ei kujuta ette, et hakkab sisekosmosest rääkima pesupulbrite vahel. Siit koorub Ingridi põhimõttelisus – eelmisel aastal võttis Delfi Alkeemia ta enda tiiva alla, ja Ingrid jälgib väga hoolikalt, et tema rubriigis ei oleks karastusjookide, kiirtoidu, kiirlaenude ja kihlvedude reklaame. Need läheksid vastuollu portaali vaimuga.

Siit tuleneb ka üks Ingridi omadus, mis Purga meelest teeb Ingridi elu keeruliseks. „Olgu hommikuprogramm, „Kosmose“-saade või Eeva Esse asendus päevases ajakirjanduslikus saateformaadis – Ingrid viitsib süveneda, alati. Ja see on samas tema nõrk koht, sest ma ei näe hetkel pädevalt toimivat meediavormi, kus ta ennast täielikult teostada saaks,“ mõtiskleb Purga.

Hiljuti läks Ingrid oma elukaaslasest lahku. Nüüd elab ta koos süsimusta nõidkassi Nadjaga, kes on tema parim terapeut. Kassi nurrumine olla tervisele kasulik.

Sel laupäeva ööl vastu pühapäeva tähistavad tudengid ja nõiad Walpurgi ööd, kuid Ingrid ei pea sellest midagi. Ta pole nõid.

„Ma olen elukutseline elu-uurija,“ naerab kultussaate juht. Ta võtab saadet ­eneseharimisprojektina, ta ei võta külaliste suhtes hoiakuid. Paneb endale üht-teist kõrva taha: joob allikavett. Tegeleb joogaga. Huvitub taimetarkustest, teadlikkuse praktikatest ja unenägemiskunstist.