Li vestlus kursusekaaslastega 30. detsembril
Kell 17:43

Li: On 7 kinnitatud SARSi juhtumit Huanani mereandide turult.

Li: (saadab pildi patsiendi haiguskirjeldusest)

Li: (saadab video patsiendi kompuutertomograafia tulemustest)

Li: Nad on isolatsioonis meie haigla Houhu piirkonna EMO osakonnas.

Kell 18:43

Kursusekaaslane: Ole ettevaatlik, meie grupivestlus võidakse kinni panna.

Li: Viimastel andmetel on kinnitatud, et neil on koroonaviiruse nakkus, aga viiruse täpne tüvi alles selgub.

Li: Ärge jagage infot siit grupist välja. Öelge oma perele ja lähedastele, et nad oleks ettevaatlikud.

Mullu 30. detsembril kirjutas ta veebivestluses oma kursusekaaslastega teadaolevalt esimese ohusõnumi uuest koroonaviirusest, mis haiglast välja levis. Ta teatas, et Wuhani Huanani kalaturul on tuvastatud seitse SARSi juhtumit, patsiendid on tema haiglas karantiinis.

Detsembris oli haiglasse jõudnud mõnikümmend kopsupõletikuga inimest, esimesed juba kuu alguses. Need juhtumid jäid silma ja paistsid kahtlastena, sest haigus ei allunud teada-tuntud ravivõtetele. Juhtumeid ühendas üks asjaolu: need olid Huanani turu töötajad. Arstid mõistsid, et asi on tõsine, ja paljudele meenutas see 2003. aasta SARSi epideemiat.

Vestluse kuvatõmmised levisid Hiina veebifoorumitesse, said kohe palju tähelepanu ega jäänud märkamata võimudelgi. Juba samal ööl koputasid terviseameti töötajad Li uksele ja nõudsid aru, miks ta sellist infot levitab. Järgmisel päeval sai maailm esimest korda teada, et Hiinas uuritakse ühe uue kopsuhaiguse tagamaid, kuid haiguse pärast ei tasu muretseda. Ühtlasi märgiti, et uuritakse kuulujuttude levikut.

Kolm päeva hiljem kuulas politsei Li üle ning sundis teda allkirjastama tunnistust valeinfo levitamise kohta. Li käitumist laideti ka riigitelevisioonis.

„Muidugi tegutsesin ma [haigusest rääkides] heast tahtest. Olin väga kurb, kui nägin, kui paljud lähedasi kaotavad,“ ütles Li New York Timesile nädalapäevad enne oma surma. 4. veebruaril aga mõistis kohus politsei käitumise hukka. Li kuulis otsust haiglavoodist, kuid kergendustundega.

Jaanuari alguseks oli viirus haiglas ja Wuhani linnas juba kuu aega levinud. Ilmselt ka teadmata hulga tervishoiutöötajaid nakatanud. Infolüngad olid aga suured, käitumisjuhised puudulikud. Li läks tegema rutiinset silmaoperatsiooni ega teadnud, et patsient on nakatunud uue koroonaviirusega. Sealt saigi ta nakkuse.

10. jaanuaril hakkas Li köhima, 24. jaanuaril viidi ta intensiivravisse ja 27. jaanuaril oli hingamine juba niivõrd raskendatud, et mees ei suutnud enam rääkida. 7. veebruaril ta suri. Nelja-aastane laps ning veel sündimata beebi jäid isata.

Hiina sotsiaalmeedia pulbitseb pahameelest, Li surm tundub ebaõiglane. Ühtäkki kehastab Li surm kõike, mis Hiinas epideemia haldamisega valesti.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on üldiselt Hiina tegutsemist kiitnud ja põhjusega. 1. jaanuaril ujutati Huanani turg desinfitseeriva vahendiga üle, et puhangu algallikas neutraliseerida. 7. jaanuaril jagasid Hiina teadlased teiste maade kolleegidega uue viiruse DNAd, mille abil sai kohe alustada vaktsiini loomist. Mõne päevaga ehitati terved uued haiglad, et puhanguga võidelda. Jaanuari lõpuks oli 56 miljonit hiinlast karantiinis. Võrreldes 2003. aastaga, kui Hiina mitu kuud SARSi puhangust vaikis, on areng hea. Paraku saab ikkagi tõdeda, et Hiina ärkas liiga hilja. Wuhani linnapeagi on seda möönnud. Aga miks nii läks?

NOOMITUS: Wuhani politsei noomituskiri, milles kästakse Lil SARSi kohta kuulujuttude levitamine lõpetada. Li allkirjastab selle, tunnistades nii vastu tahtmist enda süüd. Li laadis dokumendi hiljem enda sotsiaalmeedia kontole.
Doktor Li vaigistamine – nii küü­niliselt kui see ka ei kõla – oli loogiline samm. President Xi ­Jingping noogutab kaasa Hiinale avaldatud kiitusega, ent ei määri kriisiga tegeledes liialt oma käsi. See on provintsipoliitikute asi.

Ametnikud aga teavad hästi, et tööd tuleb teha hoolega ja eksimusele järgneb karistus. Nii käivituski Wuhanis ja Hubei provintsis skisofreeniline kriisilahendus. Turg desinfitseeritakse, aga arstide murehüüud kõlavad kurtidele kõrvadele. Haigestunuid on 10 000, aga linn kutsub iga-aastasele uusaastapeole kokku 40 000 inimest krevette sööma.

Me ei tea, kas doktor Li hoiatust kuulda võttes oleks olukord ­praegu parem. Aga kohalikele elanikele tundub, et võinuks olla. Üha rohkem paistab neile, et võimud ei saa ­kriisiga hakkama. Ja mitte ainult kohalikele. Näiteks diplomaatide vahendusel on Läände jõudnud info, et haiguse levik on kordi laiem kui ametlikult näidatud. Haiglates napib kaitsevahendeid ja arstimeid, voodikohti, haiged lebavad koridorides põrandal.

Vastuolud on selged. Riigitelevisioon avaldab video viirusest tervenenud arstist, kes räägib, et haiguse vastu saab rahuliku meele ja ­tervislike eluviisidega ning rõõmustab, et „Kevad tuleb!“. Youtube’is aga ringleb salvestis haiglatöötaja ja kohaliku elaniku vahelisest telefonikõnest. Ravile pole mõtet tulla, ruumi pole ja arstid-õed on kas haigestunud või surnud, kostab haiglatöötaja. Või video, kus sõjaväelased käivad ukselt uksele ja kraadivad inimesi – kel palavik, võetakse küsimusi esitamata kaasa.

Ja ehkki WHO on Hiina tegutsemist üldiselt kiitnud, pole ka nemad kõiki andmeid saanud. Mida vähem on ametlikku infot, seda soodsam on pinnas kuulujuttude ning paanika tekkeks. Isegi kui on teaduslikult tõestatud, et uus koroonaviirus pole nii ohtlik kui igal aastal umbes pool miljonit inimest tappev gripp. Isegi kui teame, et suurem osa inimestest põeb koroonaviirusest saadud haiguse läbi nagu lihtsa külmetuse ning et Eestisse viiruse jõudmise tõenäosus on keskmine.

Patriootlikud hiinlased on kannatlikud, kuulekad ja püsivad optimistlikena nii kaua, kui saavad: koos saame hakkama! Muu maailm on kahtlustav ja valmistub igaks juhuks epideemiaks.