„Kes tappis Sipsiku?“ küsib ERR.

„Ühel lapsel meie seljataga oli Sipsik süles ja ta nuttis lohutamatult, kuni poole pealt ütles emale, et soovib ära minna. Läksid. Kolm-neli last nutsid suure häälega üle poole filmist,“ kirjeldab üks lapsevanem Facebookis oma kinoelamust.

„Ütle ausalt, oli siis nii hull?“ küsib isegi „Sipsiku“ režissöör ­Meelis Arulepp mõni hetk pärast filmi lõppu minult.

„Ei olnud. Aga ma saan aru küll, miks film nii palju kriitikat on saanud – see viitas ootamatult vähe Eestile,“ vastan.

Joonisfilm „Sipsik“ on ka depressiivne, melanhoolne ja mitte eriti lihtsasti jälgitava sündmustikuga. Kindlasti aga mitte kohutav, nagu mõne arvustuse põhjal võiks eeldada.

Avalehele
153 Kommentaari
Loe veel: