Laskuvas päikeses Salmistu poole sõites tundub sügisene Eesti imeline paik. Karge valgus joonistab selgelt välja iga kõrre, iga viimase kui kuldse kaselehe ning seda rahu ei häiri keegi; siin justkui polekski inimesi. Vaid kõrge aiaga piiratud Valkla Kodus – paigas, kus saab erihooldust ligi kakssada eluga omapäi mitte toime tulevat inimest – märkame hoovipingil konutavat liikumatut suusamütsis kogu. Järgmine hingeline ilmub alles paar kilomeetrit mere poole minnes – ühe ­hästi hooldatud suvemaja ukse juures seisev kergelt tõusva juuksepiiriga mees, kelle kõrval kargleb nooruke airedale-terjer Rosa Luxemburg. Käepigistus on sama jõuline nagu terav ja uuriv pilk, mida prilliklaasid õnneks veidi pehmendavad.
« Avalehele