Kaua aega on inimesed uskunud, et kui sõdade ja vägivallategude õudust piisavalt elavalt näidata, hakkaks enamik inimesi pidama sõdu hullumeelseks ja mõttetuks, kirjutab Susan Sontag oma essees „Vaadates teiste valu“.

Terrorismi puhul see normaalse psüühikaga inimese empaatiavõimele rajatud loogika ei kehti. Terroristi kordasaadetu vallutab päevadeks, nädalateks maailma uudised, jõuab inimeste elutubadesse, teeb tüübi, kes varem müütas kamme või töötas jõusaali instruktorina, hetkeks maailmakuulsaks. Ja inspireerib teisi samasuguseid, ükskõik kummast äärmusest, samasugustele tegudele. Uus-Meremaa äärmusparempoolne Brenton Harrison ­Tarrant mõrvas Christchurchi mošees märtsi keskel 49 inimest. Kuu aega hiljem korraldasid islamiäärmuslased terrorirünnaku Sri Lanka kirikutes ja hotellides, saates teise ilma 315 inimest. Eile teatas Sri Lanka valitsus, et esialgsete uurimistulemuste järgi oli Sri Lanka terrorirünnak „vastus Christchurchi veresaunale“.

Sri Lanka valitsus ei suutnud reageerida juba kaks nädalat tagasi tehtud terrorihoiatusele, aga terroriakti juurteni jõudmiseks kulus neil – uskuge või ärge uskuge – vaid kaks päeva.

Esmaspäeval rippus Taani ­kõige rikkama mehe – Anders Holch Povlseni Aarhusi kodu ees poolde ­masti langetatud lipp. See valge uusklassitsistlik hoone, kivikatusega, rohelusest ümbritsetud, oli olnud koduks ka Povlseni elukaaslasele Anne Storm Pedersenile ja nende neljale lapsele, teismelistele ­Almale, ­AgneseleAstridile ja väiksele Alfredile. Esimese ülestõusmispüha hommikul, nagu teatas Povlseni firma Bestseller pressiesindaja, hukkusid Anne ja Andersi neljast lapsest kolm Sri Lankal terrorirünnakus.

Avalehele
0 Kommentaari