“Macho’d ei ole kunagi haiged”
Putini biograaf Boris Reitschuster seletab, kuidas Venemaa president tiksub.
Te olete kirjutanud Venemaast ja Venemaa presidendist Vladimir Putinist mitu raamatut. Kui te kaevusite Putini elulukku, mis paistis sealt tema suurima nõrkusena?
Tema suurim nõrkus on alandatuse ja solvatuse tunne. See algab juba lapsepõlvest, karmikäelisest isast ja poistekampadest, kus ta oli alati kõige nõrgem. Putin tundub väljastpoolt tugev, aga reaalsuses on ta väga häbelik. Ta on segu arglikkusest ja lauale löödud rusikast.
Tema jaoks isiklikult oli Saksa DV kokkuvarisemine alandus ja solvang. Ta oli Saksa DVs väike KGB mutrike ja talle meeldis seal väga. DDR oli puhas ja korralik, siis aga tuli perestroika ja korraga polnud tema töö enam midagi väärt, ta faktiliselt degradeeriti ja Venemaale tagasi tulles ei saanud ta enam isegi autot ega korterit, mis tal DDRis olemas oli.
See kõik süvendas temas alanduse ja solvatuse tunnet, ja nüüd tajub ta Venemaad tervikuna kui alandatud ja solvatud riiki ning seda üritabki ta kompenseerida.
Mis olid Dresdenis tema tööülesanded?
Need olid väga igavad. Kui keegi võõras seisis liiga kaua KGB maja ees Dresdenis ja suitsetas, uuris Putin nädalaid, kellega võis tegu olla.
Mis tagasisidet Putini lähikond teie raamatutele on andnud?
Neile ei meeldinud need raamatud. Minu kirjastuses käidi kaebamas.
Kui Putin on inimesena nõrk ja tajub end alandatuna, millega seletada tema tohutut populaarsust?
Tema võim tugineb sellele, et ta on Venemaa poliitilisest maastikust teinud liliputtide maa, ta on hirmu ja manipuleerimisega sealt ehtsa konkurentsi välja tõrjunud. Kui Venemaal oleks ehtne poliitika, ehtsad poliitilised debatid ja ehtne konkurents, nagu oli Jeltsini või ka Gorbatšovi ajal, ei oleks ta sugugi nii tugev.
