Esmaspäeva keskpäeval, mõni minut enne, kui Margus Lepaga kohtume, mängib end „Eesti kõige radikaalsemaks raadiojaamaks“ kutsuvas Nõmme Raadios Enigma „Sadeness“: „Si tu es contre Dieu, tu es contre l’Homme“*.

Lepa on rühikas ja kiire sammuga (otsekui möödaminnes upitab ta trepist üles naabritari kaksikute vankri), seljas kannab ta heledat suveülikonda. Kui astume sisse tema koduuksest – Lepa elab otse Pärnu maantee viadukti kõrval neljakorruselises Hruštšovi-aegses majas, kus ta on kahest korterist kokku ehitanud suurema elamise –, sätib ta pintsaku hoolikalt riidepuule. Tume parkettpõrand särab puhtusest, pannid on läikima löödud („Koristan ma ise, igal laupäeval, ja eriti meeldib mulle triikida, see on t-e-r-a-a-p-i-l-i- n-e tegevus!“), ja toanurkades seisavad lihavad taimed: aaloe, havisaba, draakonipuu. Raamatud – Auguste Rodini biograafia, Kivirähki teosed, „Minu Maroko“, „Vaktsineerida või mitte“, teos eestlastest Saksamaa pagulaslaagrites, ja „Sissejuhatus soouuringutesse“ („Selle tõi üks kamraad mulle raadiosse, et vaata seda jälkust!“) – on hoolikalt ritta sätitud.

Margus Lepal on viimane puhkusenädal. See tähendab, et Nõmme Raadios, tema ühemeheringhäälingujaamas, mängib põhiliselt muusika („Muusikat on kaht sorti, huvitav, selline, kus on elu, ja ebahuvitav; Eesti muusika on valdavalt ebahuvitav, seda tehakse vähe ja see on ka vaimuvaene“) ja kordussaated (näiteks õpetus, kuidas teha Pekingi moodi viinas leotatud linnupraadi).

Lepa puhkus on lõppemas, aga puhata pole ta palju saanud.

Avalehele
63 Kommentaari