Kersti Kracht ministri nõunikuna langeb senituntud kategooriatest välja. Tema pole see, kes varju jääb, vaid see, kes pildil välja paistab.

Ekspress kohtub temaga ühel sombusel jaanuarihommikul superministeeriumi kümnendal korrusel koosolekuruumis nimega „Genialistid“. Kracht sammub ruumi, seljas hästiistuv valge pluus ja must jakk („Ma täna enam kindlasti ei aja taga mingisuguseid marke, aga mulle meeldivad hästi kvaliteetsed ja head, vastupidavad ja ilusad asjad“). Ta asetab lauale valge teetassi, mille serval, üksteise kõrval, neli punast huulepulgajälge.

Tühja juttu Kracht ei aja. Kui Ekspress uurib jutu alustuseks, mida Kracht oma kabinetiaknast näeb, vastab ta resoluutselt: „Mis mõttes näen? Mina ei ole aknast välja vaataja! Aga ma tean küll, mis sealt paistab. Kui meile teinekord külalised tulevad, siis saame öelda, kas on kohti parkida.“

„Kuidas ministriga klapite?“

„Väga hästi.“

„Teil on sarnased vaated?“

„Absoluutselt. Meil ongi sarnased vaated. Me ilmselt ei saaks muidu koos töötada.“

Milles seisneb Krachti töö?