„Kas te lähete staapi?“ pärib valvuriproua ja seirab mind läbi klaasseina justkui pisut kahtlustavalt. Seisan Terviseameti moodsas, Paldiski maantee äärses peahoones, selja taga hall teisipäev, kui Eestit teavitatakse veel kahe SARS-CoV-2 koroonaviirusesse nakatunud tallinlase tuvastamisest (nüüd on neid 12). Sajab, ilm tundub ideaalne viiruste levikuks. Kangesti tahaksin käsi desinfitseerida, kuid anumat, millest alkoholilõhnast desinfitseerivat geeli kätele törtsutada, ei paista fuajees mitte kusagil.

Kui 40 päeva tagasi Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadaiga koroonaviirusest esimest korda rääkisime, oli see kauge epideemia Hiina südames. Kadai rahulik sedastus jäi mällu: koroonaviirus võib olla tulnud ka selleks, et jääda; saada „uueks normaalsuseks“.

Nüüd on sajad (vana)inimesed surnud juba ka siinsamas Euroopas, kuid Kadai, seljas laitmatult pressitud tumesinine ülikond, on vana rahu ise. Mõnigi reisipiirangute ja rangete meetmete ihaldaja on süüdistanud lausa arusaamatus leebuses Terviseametit, kust kõlavad karmide käskude asemel viisakad soovitused pesta hoolikalt ja regulaarselt käsi ning hoida haigestunutest vähemalt ühe meetri kaugusele. Tallinna-Bergamo lennuliini jõuga sulgemise asemel tuleb Kadai arvates lihtsalt turumajandusel toimida lasta.

Kõnnime mööda koridori ja möödume lauakesest: viinamarjad, juustukuubikud, saiakesed... Söök laual lahtiselt – ilmselt peab keegi sünnipäeva – paneb mind judisema, tundub lausa kisendav nakatumisrisk. Hetk hiljem saan näppu kohvitassi (juhtumisi peadirektor Merike Jürilo nimelise), mille püüan märkamatult kraani all üle loputada. Kust see filosoofiline rahu Terviseametis sellal, kui pool maailma kannab maske, suitsutab ruume kemikaalidega ja Euroopa on muutunud õudseks katkukoldeks nii paljude asiaatide jaoks? Kadai põhjendab, et haiguse stigmatiseerimine „oleks kõige halvem asi, mis juhtuda saab“, keegi ei taha nimelt koroonaviirust ajada põranda alla. Jah, muidugi peab rakendama meetmeid, et kaitsta viiruse eest vanade- ja hooldekodusid, tuleb teha Euroopa ühishankeid, et tulevikus ei tekkiks sellist defitsiiti, mida isikukaitsevahendite osas näeme nüüd. Kui ikkagi – ei mingit paanikat! Kadai tõmbab rahulikult paralleeli gripiga, millel oli tunamullu Eestis sadakond ohvrit, kuid ei algatatud kriminaaluurimisi, et kes küll nakatas neid, kes grippi surid.

Kui Eestis peaks siiski tekkima vajadus laiemateks karantiinimeetmeteks, on kohalik „viirusetsaar“ Kadai ilmselt selle otsuse tegemise juures koos salapärase „staabiga“, kuhu kuuluvad esindajaid PPAst, välisministeeriumist ja teised epideemiateemaga tegelevad ametnikud. Koju on Kadai viimastel päevadel sageli jõudnud alles südaööks, isegi vanematega pole juba paar nädalat suhelda jõudnud, toiduvarude hamsterdamisest rääkimata. Kuid mingi elementaarne kriisivarustus on tal kaitseliitlasena siiski olemas.


Kadai tõmbab rahulikult paralleeli gripiga, millel oli tunamullu Eestis sadakond ohvrit, kuid ei algatud kriminaaluurimisi, et kes küll nakatas neid, kes grippi surid.

Martin Kadai on õppinud TÜs molekulaar- ja rakubioloogiat ning tema õhku ahmima paneva pealkirjaga kraaditöö „Põletikumediaatorite mõju tenastsiini ja laminiini ekspressioonile hingamisteede epiteelrakkudes rõhuasetusega tsüsteinüülleukotrieenidele“ puudutas just bronhe.

„See on huvitavalt käituv viirus,“ märgib ettepoole kummarduv ja peaaegu korvpallurikasvu mees, elavnedes jutu tuttavaimale teemale minnes. „Enne sümptomite avaldumist on viiruse ekspressioon hästi ülal just ülemistes hingamisteedes, hiljem haarab ta alumisi hingamisteid, bronhe ennekõike. Viirust on tuvastatud ka väljaheidetes ja veres, kuid me ei tea veel täna, mida see täpselt tähendab.“

Akadeemilistes ringkondades kasutataks sellises kohas kõhkluseta tempellauset „vaja läheb täiendavaid uuringuid!“.

Eestis on siiani koroonaviirust suudetud testida tempoga kuni 60 analüüsi päevas. Labor asub Terviseameti inimkeeli rääkivate liftide ja eredalt valgustatud koridoridega maja kõige alumisel korrusel, tuues mulle meelde umbes samasugust maailmalõpuärevust kirjeldava ­Michael Crichtoni ulmeõuduka „Andromeda“. Kuid Kadai kinnitab väga rahulikult, et SARS-CoV-2 ei ole „maailmalõpuviirus“.

Veidi hiljem ja otsekui kontekstiloovalt märgib ta, et maailmas on umbes 1500 inimeste vahel levida suutvat nakkushaigust, millest epideemiapotentsiaal on umbes igal kümnendal. „Vaktsiini oleme suutnud leiutada ainult 30–40 jaoks.“

Kadai avab mobiiltelefoni, mis oma mustade kaantega meenutab väikest katekismust – intervjuu käigus pole ta seda hetkekski käest pannud. Kas tuli hääletult vibreerudes sõnum linnade ja valdade esindajalt, kellega ta tõttab kohe kohtuma hotelli Viru? Või hoopis Riigikogust, kuhu „viirusetsaar“ kiirustab pärastlõunaks? Ma ei küsi, pärin hoopis, kui sageli ta oma telefoni desinfitseerib. „Kui aus olla, siis üldse mitte – vaatan, siis ekraan on üsna äranäperdatud,“ tunnistab Kadai justkui kerge piinlikkusega.

Lisab siis, et käsi pesi ta viisteist korda päevas juba varemgi, ja viimasel ajal peseb veelgi rohkem.