Kui Pekka Puolakka mullu So­raineni advokaadibüroost lahkuda otsustas, andis ta sellest esialgu teada väiksemas ringis. Tänuks kümne aasta jooksul tehtud töö eest pakkus ta õhtusel ajal kolleegidele konjakit. Ja mitte lihtsalt konjakit. See oli 1914. aastal ehk tõenäoliselt veel enne esimese maailmasõja puhkemist pudelisse villitud vägijook.

Kõlab ehk uskumatult, aga isegi miljoneid eurosid kasumit teeniva advokaadibüroo töötajad proovisid nii vana konjakit esimest korda. Ilma irooniata: selline žest on läbi ja lõhki Puolakka. Stiilne. Maitsekas (nii otseses kui ka kaudses mõttes). „Mind teeb alati kadedaks tema kingade valik,“ nendib tippadvokaat Allar Jõks, kes on Puolakka endine kolleeg ja sõber. Puolakka ei lükka varba otsa esimest ettejuhtuvat paari: kingad peavad sobima püksirihma ja lipsuga. Muidugi kiidab Jõks ka sõbra eesmärgikindlust, töökust ja silmaringi.

Loete ja mõtlete: mis Pekka Puolakka, pole kuulnudki! Ta on avalikkusele tundmatu, kuigi on üle kümne aasta Tallinnas elanud, peab Eestit oma kodumaaks ja räägib puhast eesti keelt. 2018. aastal sai temast Soome tehnoloogiafirma Uros (võiks tõlkida kui „isane“) juht. Uros pole lihtsalt üks järjekordne start-up. Terminit „start-up“ Puolakka ei kasutakski, olgugi et Urose väärtus kasvas viimase aastaga üle 170 protsendi, 1,3 miljardi euroni. Urost nimetatakse uueks Nokiaks.

Avalehele
3 Kommentaari