Ilmselt pole keegi Eestis kirjutanud metsast kaunimalt kui Valdur Mikita, „Lingvistilise metsa“, „Kukeseene kuulamise kunsti“, „Eesti looduse kannatuste aasta“ ja paljude muude imeliste raamatute autor. Aastate jooksul kirjutas ta paljude südamesse nõidusliku metsausu, iga lugeja jaoks veidi erineva. „Tänapäeva Eestit ilmestavad loodusmaastikud on üsna tõetruu koopia umbes viiesaja aasta tagusest Euroopast, mil inimasustus oli hõre, maad katsid põlislaaned ja suured sood ning hundid-karud olid üsna tavalised loomad,“ veenab Mikita oma tuntuimaks teoseks olevas „Lingvistilises metsas“. Ja näiteks filoloogiadoktor Mai Loog oli üks tema suuri austajaid: „Bangkokis elades lugesin ma paljusid Mikita raamatuid, sest minu jaoks olid need unistus Eestist; unistus eestlastest kui pühast väljavalitud metsarahvast, Eestist täis hingelisi puid ja hingelisi inimesi.“

Kuid juuni algul sõitis harvester mäurates sisse ka Mikita suguseltsi kaasikusse, et võtta maha hektarite kaupa puid ja seda lindude pesitsusajal. Paberitele kirjutas alla kirjamehe ligi 80 aasta vanune ema Mare Mikita ning poeg on öelnud, et ei teadnud raiest midagi. Võib-olla ei pidanudki teadma. Kuid sinise laanelinnumunana kaunis usk Mikita pühamehe­staatusesse on ikkagi ohus. 

Avalehele
62 Kommentaari
Loe veel: