„Iga kahesajanda saadetise kadumine on postisüsteemis paratamatu,“ selgitab Eesti Posti juhatuse esimees Ansi Arumeel (40).

Hugh Loftingi 1923. aastal ilmunud lasteraamat „Doktor Dolittle’i postkontor“ pajatab loo, kuidas kusagil Lääne-Aafri­kas asuv Fantippo endale lõpuks posti­süsteemi saab. Kuningas Koko laseb endast trükkida hulga erinevaid marke – osal mossitamas, osal naeratamas –, kuid alamate pahameel on suur, kui mõne aja pärast üks lehm end vastu postkasti sügab ja kõik kaunite markidega varustatud kirjad sealt uuesti välja kukuvad. Selgub, et keegi pole vaevunud palkama postiljone.

Kohati ei paista meie postisüsteemi tõhusus erinevat Fantippo omast. Tasub vaid Facebookis käia välja märksõna „Omniva“ ja sotsiaalvõrgustik hakkab ­kobrutama nagu väljakäik, kuhu on pillatud pakike pärmi. „Kanadasse detsembri alguses teele pandud pakk pole veel kohal,“ on pahane tõlk M. „Kus, kurat, mu kaks pakki on, neli kuud juba tulevad,“ kurjustab kirjanik K. Need, kelle saadetised saabuvad, pole rahul selleks kulunud ajaga. „Tallinnas postkasti pandud lihtkiri jõuab adressaadile Tallinnas 3–5 päevaga,“ väidab kultuurikriitik M. „Miks ma pean üldse ajalehti tellima, kui laupäevased lehed saabuvad pärastlõunaks,“ ei saa aru ettevõtja T. Muusik M-il on jälle kohale jõudnud vaid vähemväärtuslik osa saadetisest: „Kahel korral on paksust kilemullidega ümbrikust välja lõigatud asju, näiteks hõbekett.“

« Avalehele 0 Kommentaari