Kiila pealaega, suunurgad allapoole, korts kulmude vahel, ilmub ekraanile tõsine krimimees.

Osaleb kaitseväe salajase eriüksuste katsetel. Roomab külmas poris, käed selja taha kinni seotud… Lahkab jamasid, paljastab taksomaffiat, metallihangeldajaid, sorib igasugu pahnas. Kümme aastat. Ja juba mõnda aega räägib Rasmus Kagge sõpradele, et enam ei viitsi. Et on väsinud sellest iganädalasest telemagasinist. Et pole iial varem nii vähe tööd teinud kui viimasel aastal. „Tule siis ära! Kaua sa, kurat, siis vegeteerid ja hallitad selles ühes ja samas koridoris! Elu on lühike! Sa ei kavatse siin ju pensionini venitada!“ Nii ütles Kaggele hea sõber Roald Johannson, kes lahkus „Pealtnägijast“ aastapäevad varem.

Rasmus Kagge lubab endale tee kõrvale magusa saia. Me istume Narva kohvikus ja Kaggel on nina tuhksuhkruga koos.

« Avalehele 0 Kommentaari