Filosoof Arthur Schopenhauer kurdab oma teoses „Elutarkus“, kuidas Euroopas valitseb rüütlikultuurist pärit jõukultus: piisab kõrvakiilust või kellegi teravast keelest, et rünnatava au ja väärikus uppi lüüa. Au taastamiseks tuleb omalt poolt rusikad või suuvärk käiku lasta, vastu lajatada, duellile kutsuda. Antiikmaailmas, vaadake, oli aga teisiti. Kahevõitlus polnud kreeklaste ja roomlaste juures mitte rahva õilsamate isikute, vaid müüdavate gladiaatorite ja hukkamõistetud roimarite asi, keda rahva lõbustamiseks üksteise kallale ässitati. Kui ühes vaidluses anti Sokratesele jalahoop, võttis filosoof obaduse kindlameelselt vastu ja ütles selle üle imestajale: „Peaksin ma siis, kui mõni eesel mind oleks löönud, ta kohtusse kaebama?“ Solvang või kõrvakiil iseloomustas antiikmaailmas solvajat või lööjat ennast ega kahjustanud rünnatava väärikust.

Kui Indrek Tarand endesmaspäeva hommikul Toompea lossiplatsil maast püsti ajas, võis tema näol aimata midagi naeratuselaadset. Hetk tagasi oli ta tänavasillutisel lamanud, saades obadusi vasakult ja paremalt („Eks nad kohe südamest andsid!“) ja kuulnud repliike, millest selle loo autor söandab ära tuua vaid leebemad fraasid („raisk“, „sa kuradi värdjas“, „käi perse, kuradi joodik“, „näru“, „reetur“ ja „häbi“).

Toompealt läks Tarand PERHi traumapunkti. Triaažiõde teatas, et järjekord on seitse tundi. Päev hiljem, teisipäeva hommikul, on Tarandi parema käe ümber valge side.

« Avalehele 33 Kommentaari