Vahel, kui vanematele külla lähen, küsin isalt, mis aastas ta on. „1953, Stockholm,“ vastab ta pilku laualt tõstes. Ta on oma Ilmamaa kirjastuse jaoks järjekordset raamatut koostamas ja teeb selle tarbeks uurimustööd – loeb toonaseid pagulaste lehti ja teeb märkmeid.

Isa puhul ei pea paika stereotüüp, et luuletajad on produktiivsed vaid varases nooruses. Keel ja sõna on tema hingamine ning teiste autorite loomingu läbitöötamise kõrval avaldab ta iga mõne aasta tagant ka omaenda värsket loomingut.

Kirjanikud vaevlevad tihtilugu oma töö kallal ja peavad millegi kirjasaamiseks eralduma ning pikalt sisse elama. Isal on vastupidi – vahel ärkab ta hommikul üles nii, et üks rütm, üks meloodia, üks laul on juba peas kummitamas. Ta peabki oma luule juures oluliseks lauldavust. Ta on laulik.

« Avalehele 0 Kommentaari