Emeriitprofessor Raul Talvik võtab Ekspressi vastu Tartus oma Hurda tänava kodus – tüüpiline Tähtvere maja, viilkatus, kivist trepikojas kuivamas küüslaugud, naabri aiast voogamas risu põletamisest tekkiv suits.

Oktoobri algul oma 80 aasta juubelit tähistanud arstiteadlane, anestesioloog ja intensiivraviarst Talvik pühendas kolm aastat oma elust sellele, et kontrollida, kas Saaremaa ongi see legendaarne Thule, Euroopa põhjapoolseim punkt, kuhu jõudis välja antiikaja maadeavastaja Pytheas. Thule – see ei olnud lihtsalt saar, Euroopa põhjapoolseim paik, vaid unistus, mis toitis aastasadu müstikuid ja poeete. Thulest kirjutas Goethe, kirjutasid natsiideoloogid kui „aaria rassi päritolukohast“, kirjutas Lennart Meri oma „Hõbevalges“ ja „Hõbevalgemas“.

Äsja Pytheasest raamatu kaante vahele saanud Talvik suhtub Thulesse pragmaatiliselt. Selle seostest natsiideoloogiaga ei taha ta midagi rääkida. Ta ütleb lihtsalt, et on kindel, et Thule on Saaremaa ja Eesti peaks selle teadmise maailma viima.

„Eestit saaks sellega promoda. Kui praegu kümnest Eestisse tulijast üks teab, et siin on mingit pistmist Pythease ja Ultima Thulega, siis Eestist ära minnes peaks olema kümnest üks, kes seda ei tea,“ ütleb Talvik. „Pangu uuele praamile nimeks Pytheas või Ultima Thule!“

Kes oli Pytheas, maadeavastaja, kes Thule tollase tsiviliseeritud maailma ehk Antiik-Kreeka jaoks leidis?

Temast on vähe teada. Tema raamat on hävinud, sellest on säilinud vaid kaks tsitaati: üks, kus ta kirjeldab tollaseid laevu, ja teine, kus ta räägib elust Thulel.

On teada, et Pytheas sündis umbkaudu 350 aastat enne meie aega Massalias. See linn, mis ­praegu kannab Marseille nime, oli toona umbkaudu 4000 elanikuga kreeklaste koloonia. Massalia oli tähtis kauba­linn – ilukaubad, merevaik, vein –, aga olulisi filosoofe sealt teadaolevalt pärit pole. „Filosoofid, õpetlased koondusid tollase kreeka kultuuri tsentrisse, Ateenasse,“ ütleb Talvik.

Pytheas oli vaba mees, seega võis ta osaleda demokraatias, aga eliidi sekka ta ei kuulunud.

Pytheas oli pigem vaene. Ta ei saanud selle aja mõistes parimat haridust – mis tähendas olemist mõne tollase filosoofi õpilaseks.

Aga ta pidi olema julge. Uudishimulik. Ja hea suhtleja, sest võttis ette tuhandete kilomeetrite pikkuse reisi ümber Euroopa.

Reis kestis ilmselt kuus aastat, pakub Talvik. Tõenäoliselt suundus Pytheas kõigepealt Ateenasse, kus ta pidi kohtuma kellegi „väga targa inimesega“, kes teda nõustas, soovitades mõõta põhja poole jõudes päeva pikkust ja päikese kõrgust talvel. Oletatakse, et Pythease nõustajaks võis olla Aristoteles.

Kreekast suundus Pytheas meritsi Atlandi rannikuni. Tänapäeva mõistes ta „hääletas“ end laevadele. Vahemerel sõitnud laevadel olid toona nii purjed kui ka aerud ja ilmselt pakkus ta end laevale tööle. Toona seilati vaid päeva ajal, ööbiti maal. Läänemerel sõideti paatidega, mis olid väljastpoolt kaetud nahaga. Osa maad läbis Pytheas jalgsi.

Pythease reisil oli mitu eesmärki – teha ring ümber Euroopa ning koguda infot tina ja merevaigu kohta. Mööda Läänemere lõunarannikut suundus ta üha ülespoole, jõudis „merevaigusaarteni“, ja lõpuks Thulesse, saarele, mida ta kirjeldas kui kohta, mille juures on „merikops“ – kus ei saa ei kõndida ega paadiga sõita. Ilmselt tähendas see fenomen meie mõistes jääsuppi. Thulel näitasid barbarid Pytheasele kohta, „kus päike suikus unele“ – nii Lennart Meri kui ka Raul Talvik peavad selleks kohaks Kaali meteoriidikraatrit.

Maailmas on palju kohti, mis pretendeerivad Thule nimele. Island – aga seal ei olnud Pythease ajal inimasustust. Norra rannik – aga selle lähedalt ei leita merevaiku, milleni Pytheas jõudis teel Thulesse. Helgoland (Põhjameres kahest saarest koosnev ala) – aga sellele ei viita ei Pythease mõõdetud suvepäeva pikkus ega „külmunud mere“ lähedus. Suur­britannia – aga kuidas sai sealt leida merevaiku?

Peaaegu kõik – suvepäeva pikkus, talvepäikese kõrgus, külmunud meri ja teel Thulele nähtud merevaik – viitab sellele, et see oli Saaremaa, on Talvik veendunud.

Kus Pytheas ka ei olnud – tal oli alati kaasas kell, ilmselt liivakell, mille abil ta mõõtis aega. Ja ta pidi kuhugi märkmeid tegema – päeva pikkuse ja päikese kõrguse kohta.

Toonast Thulet, kus ta pidi veetma vähemalt kolmveerand, aga võib-olla ka poolteist aastat, kirjeldas Pytheas kui kohta, kus inimesed on vaesed, söövad juurikaid, neil on mett ja teravilja, millest nad pruulivad jooki. Ilmselt pidi Pytheas ära elamiseks Saaremaal kellegi juures tööd tegema.

Kahju, et raamatu terviktekst pole säilinud, ütleb Talvik. „Mõelge, kui meil oleks kirjeldus, kuidas elasid meie ajaarvamise eelsel neljandal sajandil saarlased! See on pealtnägija kirjeldus, mitte nagu potikildude väljakaevamine ja selle põhjal kaugeleulatuvate järelduste tegemine!“