ERR / Kuvatõmmis

Kuidas Ruja algus välja nägi? Olite selle loomise juures.

Mina tutvusin kõigepealt Rein Rannapiga, see oli kusagi 1967. või 1968. aastal. Käisin tollal Aruküla kultuurimajas basskitarri ja laulmist harjutamas. Rein Rannap käis aga tollal Arukülas vanaema juures suvitamas ja kultuurimajas klaverit mängimas. Sedapidi saimegi tuttavaks.

Bassi harjutasin ma selle pärast, et 11. klassis tahtsime teha oma klassibändi ja nääripeol sellega esineda. Bassimängijat aga polnud võtta ja mina otsustasin, et tahan seda proovida. Esimesed bassikäigud õpetas mulle selgeks Peeter Keäri. Tallinna 16. Keskkoolis oli selline ansambel nagu Mikronid, kus ka tema osales.

1969. aastal me bändi loomise ette võtsime, aga see asi lagunes paraku üsna varakult ära, sest laulja läks Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Tema oli muuseas ansambli Fix üks asutajaid.

Rein Rannapiga olime aga tuttavad, ta käis ka mul kodus külas. Ükskord 1970. aasta lõpus tegi Rein mulle ettepaneku: ta hakkab bändi tegema, kas ma ei tahaks sinna lauljaks tulla?

Ma ütlesin, et miks mitte, kuigi tollal ei pidanud ma ennast kuigi kõvaks laulumeheks. Rein oli Tallinna laululava all proovitegemise ruumid välja ajanud ja nii me pihta hakkasimegi.

Esimesed lood, mis me raadios lindistasime, olid „Need ei vaata tagasiˮ ja „Nii vaikseks kõik on jäänudˮ. Esimese kirjutas Rannap minule, teise Urmas Alenderile. Meile meeldisid aga laulud just vastupidiselt – mulle „Nii vaikseks kõik on jäänudˮ ja Urmasele „Need ei vaata tagasiˮ. Ent Rein ei tahtnud vahetamisest midagi kuulda, kuna mõlemad olid konkreetset lauljat silmas pidades kirjutatud.

Õppisime Urmasega mõlemad Tallinna 16. Keskkoolis, Urmas oli minust kaks aastat noorem. Temaga käisime me läbi ja rääkisime muusikast päris palju, aga enne Rujat me koos musitseerinud ei olnud.

Tihemetsa Sovhoostehnikumis toimus esimene Ruja kontsert. See oli Eesti Raadio esimene proovistereoülekanne. Nad olid saanud endale stereoseadmetega bussi ja tahtsid seda katsetada. Kontsert võeti ka üles, aga kas see salvestus ka kusagil säilinud on, ma ei tea. (Kontserdi põhjal valminud saadet saab kuulata ERR-i arhiivis – toim).

Milline Eesti rokkmuusikaelu tol ajal oli?

Ruja pildiletulek muutis vaieldamatult Eesti popmuusikat väga tugevalt. Nii tugeva power’iga lavaletulijaid tol ajal teisi polnud.

Ka Fixil oli palju oma lugusid, aga rohkem selliseid bände suurt mitte. Nii et Ruja oli teerajaja.

Olite ansambliga koos veidi üle aasta, aga siis läksid teie teed lahku. Miks nii?

Ma tajusin üsna pea ära, et see seltskond on minu jaoks liiga kõva pähkel. Seal olid ka Andrus Vaht ja pärast Vanemuises töötanud Paul Mägi. Tol hetkel mängis kitarri Toomas Veenre, kelle põhiline töökoht oli hoopis ERSO. Kõik lugesid nooti, minu noodilugemisoskus oli väga algeline, kuigi tänu flöödiõpingutele midagi siiski oskasin. Ma polnud kunagi bändi teinud ja tunnetasin lihtsalt ära, et ei sobi sinna.

Üsna kiiresti kujunes välja, et Urmas Alenderist sai põhisolist. Mul on ju kõrvad peas, kuulsin, kuidas ta laulis. Ma ei olnud temale võrdväärne vastane.

Olin siis 19 aastat vana. Arenemisruumi oli veel palju. Eks mõnes mõttes sisemise ego pihta käis ka see, kui 16-aastane Rein Rannap mind, 19-aastast, juhendas.

Pärast Tihemetsas aset leidnud kontserti ütlesin Reinule, et see on minu jaoks ikka liiga kõrge lend, et ma pole veel teie tasemel. Lase mind vabaks.

Kuidas teie suhted pärast Rujast lahkumist teiste bändiliikmetega kujunesid?

Sõbrad me otseselt polnud, aga kui kokku juhtusime, siis paar sõna ikka juttu rääkisime.

Mulle meeldis Rujas see periood, kui pärast Reinu ühines nendega Margus Kappel. Mulle meeldis väga tema konkreetsus. Temale järgnenud Igor Garšneki periood mulle väga ei istunud. Muusika läks kuidagi väga kiireks kätte ära, muutus liiga keeruliseks.

Kuigi Rujas te väga kaua kaasa ei löönud, olete väga pikalt siiski muusikuna tegev olnud. Kuidas asjad pärast Rujast lahkumist edasi arenesid?

Hakkasin restoranides mängimas käima. Tollal oli nii, et igas restoranis oli oma põhibänd, pillimehed olid kollektiivi liikmed.

Vahel oli aga vaja käia üht või teist pillimeest asendamas, nii-öelda keha peale panemas, nagu selle kohta öeldi. Nii ma hakkasin oma repertuaari laiendama.

Mind kutsuti Vanasse Toomasesse bassimängijaks. Seal oli aga kaks väga nõrka pillimeest, kelle ma suutsin küllaltki kiiresti välja vahetada. Mõne aja pärast loobusime ka klahvpillimängijast, kellel oli viinaviga küljes. Jäime siis kolmekesi.

Ja võib üelda, et ansambli Vitamiin ajasin peamiselt mina kokku.

"Need ei vaata tagasi" võimas instrumentaalversioon kõlab 20. augustil Lauluväljakul, seekord ERSO, Rein Rannapi ja rokkansambli esituses. Piletid müügil Ticketeris ja Piletilevis.