Foto: Jaanus Lensment

Tunnen Reinu vähemalt 40 aastat ja mingi pisikese loo kirjutamine temast peaks tulema nagu varrukast, aga võta näpust. Käin juba paar päeva ringi ja mõtlen, et mida kirjutada. Mõnda asja nagu ei sobi kirjutada, mõnest ei saadaks aru, mõni peab jääma saladuseks.

Tegin Reinule paari aasta eest ettepaneku, et mulle ja Kalle Muulile kuuluv KAVA Kirjastus võiks temast kirjutada raamatu. Selline raamat mitte ainult võiks, vaid lausa peaks ilmuma. Sest Rein on oluline osa Eesti kultuuri, Eesti muusika ja Eesti enda loost. Rein on geenius. Koos kõigi oma puuduste ja plussidega on Rein lihtsalt geenius.

Ma olen elus paari geeniusega veel lähedalt suhelnud ja julgen uskuda, et tunnen geeniuse ära. Temast ja tema loomingust lihtsalt tuleb raamat kirjutada, muid alternatiive pole. Rein aga keeldus minu raamatu kirjutamise ettepanekust põhjendusega, et ta pole veel kaugeltki oma muusikalist karjääri lõpetanud, vaid pigem on alles selle alguses ja et selline raamat võiks ilmuda kunagi kauges tulevikus. Tüüpiline Rannap, võiks selle kohta öelda - kui midagi teha ei taha, siis ei tee ja leiab sada põhjendust, miks ei saa ja miks ei peaks. Samas, kui midagi pähe võtab, siis paneb sajakümnega.

Sajakümnest rääkides tuleb meelde, kuidas me Reinuga 1983. aastal autoga Ungaris reisimas käisime. Sissejuhatuseks pean muidugi nentima, et autodega ja üldse praktiliste igapäevaste asjadega on Reinu suhe kaugel geniaalsusest.

Rein sai Heliloojate Liidu kaudu loa osta auto. Neile, kes nõuka-ajast midagi ei tea – minge küsige oma vanemate käest, miks pidi sel ajal auto ostmiseks riigi käest loa saama, miks ei tohtinud ilma riigi loata vabalt välismaale sõita, miks ei tohtinud Eestis enamuses kohtades ilma eriloata mere ääres käia jne.

Kui olete vanemate käest kõik need asjad teada saanud, lugege edasi, muidu ei saa te pooltest asjadest mu loos aru. Aga tagasi Reinu ja auto juurde tulles – auto oli ilus tumesinine Lada 2106. Esimene sõit autoga lõppes sellega, et tramm libises autole külje pealt sisse. Igal juhul oli Reinu versioon juhtunust see, et tema sõitis rahulikult Narva maanteel "Hobusevaraste kooli" ees oma sõidureas, kui tema kõrvalt tramm temast liiga lähedalt mööda sõitis. Peegel läinud, natuke värvi ka. Tehti auto korda, parkis Rein selle maja ette, hommikuks oli puu autole peale kukkunud. Jälle remont, auto nagu uus, siis buss sõitis tagant sisse. Ja nii kogu aeg, nii et lõppkokkuvõttes ei jõudnud Reinu auto kunagi rooste minna, sest kõik kereosad olid pidevas vahetuses.

1983. aastal otsustasime Reinuga suvel Ungarisse sõita. Sel ajal oli välismaale saamine keeruline, aga sotsialistlikkusse Ungarisse mitte päris võimatu. Mina olin just ülikooli lõpetanud ja töötasin justiitsministeeriumis ministri abina. Palusin ühel Ungari tuttaval juristil, kes töötas Debreceni Ülikoolis meid endale Reinuga külla kutsuda. Täitsime väljasõiduks vajalikud taotlused ja jäime KGB-lt vastust ootama. Mina sain positiivse vastuse, Reinule öeldi, et teda ei saa välismaale lubada. Palusin justiitsministri asetäitjat Jaak Kirikali meid aidata ja asja uurida.

Selgus, et Rein oli sama aasta algul sõitnud Kuusalu kandis mere lähedale, avastanud seal tühja puust vaatetorni, selle tippu roninud ja vaadet nautinud. Kuni talle järsku kalašnikov nina alla pisteti ja ta vene keeles läbi sõimati. Rein oli muidugi osanud eluvõõra inimesena Nõukogude piirivalve vaatluspunkti turnida ja nüüd kahtlustati teda kallilt kodumaalt põgenemiseks valmistumises.

Jaak Kirikal suutis vastavatele organitele õnneks augu pähe rääkida, et Reinu näol on tegemist loomeinimesega, kes päriselust ööd ega mütsi ei jaga, aga kindlasti ei unista Nõukogude Liidust põgenemisest. Rein kutsuti ise ka veel korra ülekuulamisele ja küsiti, et kas kodumaa reetmine oli plaanis või ei. Loomulikult vastas Rein, et ei olnud. Valetas.

Aga sellest piisas, et me saaksime loa sõita Ungarisse.

Toidumoonaks ostsime hunniku suitsuvorste ja turistieineid, igaks juhuks võtsime telgi ka kaasa ja läksime. Esimesed 1500 kilomeetrit möödusid valutult. Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja suur osa Ukrainast oli selja taga, kui autol keset ööd eikusagil rehv purunes. Sel ajal polnud rehvitöökodasid iga nurga peal 24/7 kliente ootamas, aga meil oli õnneks tagavararehv olemas ja mul oli rehvivahetamise kogemust kuhjaga. Nii et ei mingeid probleeme … uskusin ma esimese hooga.

Välja arvatud selline pisiasi, et Rein oli lasknud autole Tallinnas igale rehvile ühe „vargapoldi“ külge keerata. Eks sellised poldid on ka tänapäeval moes ja vajalikud, aga tol ajal olid rehvid, nagu kõik muugi, väga defitsiitne kaup ja need varastati autodelt kasvõi sõidu ajal alt ära. „Vargapoldi“ iva seisneb selles, et seda ei saa lahti keerata ilma spetsiaalse ja unikaalse võtmeta.

1500 km Tallinnast keset Ukrainat rehvi vahetama hakates selgus kurb tõsiasi, et Rein oli muidugi osanud selle võtme Tallinnasse jätta. Autotöökoja poisid olid talle soovitanud see võti nii ära peita, et vargad seda ei leiaks. Rein sai asjast valesti aru ja peitis selle võtme mitte autosse, vaid oma koju köögikappi lusikate ja kahvlite alla. Vargad seda ei leidnudki, kahjuks ka mitte meie keset öist Ukraina steppi.

Õnneks olid ka vargapoldid, nagu enamus Nõuka-aegseid asju, nii viletsalt valmistatud, et mul ei läinud rohkem kui kõigest 6 tundi ja ma olin selle poldi millimeeter haaval näpitsate, haamri, kivide ja hammastega auto küljest kätte mudinud. 5 minutit veel otsa ja oligi rehv vahetatud. Kui te usute, et need kuus tundi möödusid Reinu kirudes, siis te eksite. Vähemalt osaliselt.

Ma teadsin juba siis ja tean ka praegu, et Rein ongi selline. Ta võib luua maailma kõige ilusamaid eestikeelseid laule, mis on filigraansed viimase detailini ja mille salvestamisel kolgib ta lauljat nii kaua, kuni iga noot ning sõna perfektsed on. Ja samasuguse enesestmõistetavusega võib ta vasaku jala kinga paremasse pista ning päev läbi niimoodi ringi käia märkamata, et kinganinad vales suunas näitavad. Geeniused ongi sellised – kohati armastusväärsed, kohati harjumatud.

Pidin kirjutama sellest, kuidas me Reinuga Ungaris käisime, aga lugu sai juba Ukrainasse jõudmisega nii pikk, et lõpetan siinkohal. See, kuidas me Ungarist Austriasse tahtsime põgeneda, kuidas Jan Garbareki kohtasime ja kuidas vene sõjaväebaasist bensiini varastasime, jäägu teiseks korraks kirjutada.

Või siis pigem ootama oma kohta selles raamatus, mille me kunagi loodetavasti Reinust kirjutame ja kirjastame. Rein – kui sa seda lugu loed, mõtle veel kord mu ettepaneku üle järele ja ära punni enam vastu.