Erik Moora Tiit Blaat

Minge kohe Youtube’i!

Sisestage sinna videootsingusse märksõna „Universe proportions“!

Teie ekraanile ilmub terve hulk videoid sellest, millised on meie universumi proportsioonid ja milline on meie koduplaneet selle keskel.

Valige sealt mõni!

Näiteks see hea lühike klipp, mille pealkiri on „Mind Blowing! … Earth Compared To The Rest Of The Universe“.

Või ükskõik milline teine.

Vaadake seda klippi!

Kujutage kõiki neid vahemaid ja suuruste suhteid ette! Proovige neid hoomata!

Ja siis võib-­olla liigub teie mõte justkui iseenesest sellele, mis ikkagi on see tõenäosus, et meil on olemas selline võrratu koduplaneet nagu Maa.

Selline ilus ja habras ülipisike planeet keset lõputut tühjust.

Aga sel nädalal mõelge palun veel edasi.

Mis on see tõenäosus, et sellel ülipisikesel ja hapral planeedil asub selline maa nagu Eesti?

Selline – öeldagu mis tahes – väga vinks-vonks maa.

Maa, kus on ruumi kõigele heale: andekatele ja töökatele inimestele, sinu lähedastele, kodule, headele ja hulludele ideedele, puhtale ja puutumata loodusele, talvisele libedusele, sügisesele pimedusele, Estonia kaevandusele, Gonsiori tänava muutsuunaga liiklusele, pahurale mägrale, pikkadele sabadele suurte toidupoodide kassades, kirgi kütvale valimiskampaaniale, sadadele lapsi täis lasteaedadele, rahvuskala räimele ja aastakümneid kestvatele vaidlustele neljarealise Tallinna-Tartu maantee ehitamise üle. Jah, isegi sellele.

Kuidas see kõik ära mahub?!

Kui kogu meie planeet on väike ja habras, kui väike ja habras on siis see maa?

Maa nimega Eesti.

Meie maa.

0,009% planeedi Maa pindalast

Eimiski!

Võimatu!

Aga ikka kuradi hea.

Palju õnne meile!