Allar Tankler Foto: Eero Vabamägi

Vladimir Putini hiljutise kadumise ajal muutus põhiküsimuseks, kas keegi on hõivanud tema koha, või asub seda hõivama. Normaalse demokraatia tingimustes ei peaks see küsimus suurt muret põhjustama – seadused annavad ette oma raamistiku, toimivad ajutised asendusskeemid ning varem või hiljem esitatakse kandidaadid ja vabade valimiste teel selgub uus president. Venemaa tingimustes oli aga põhjust karta, et võimu võtab sõjaväe, kiriku ja riigi kontrolli all oleva meedia toetusel kellegi käpiknukk. Kelle taga on tundmatu jõud, praegusest ettearvamatum, aga võib-olla isegi radikaalsem. Jah, Prantsusmaal õnnestus revolutsioon, aga kuningas Louis XVI õukonnal ei olnud ka oma televisiooni. Parafraseerides Kylie Minogue’i (ja ka üht Iiri vanasõna): parem juba see saatan, kes kannab Vene Raudtee musta jopet.

Nüüd, kui paistab, et Edgar Savisaar on ka kõige optimistlikumate prognooside järgi kuudeks töövõimetu, on põhjust muretseda selle pärast, mis saab Keskerakonnast. Seaduse järgi võib Tallinna volikogu linnapea ametist vabastada, kui too pole töövõimetuslehe alusel üle nelja kuu järjest võimeline oma ametikohustusi täita. Esialgu on Savisaar ametlikult veel puhkusel, töövõimetuslehte pole vormistatud.

Kui Kadri Simson ja Jüri Ratas suudaksid enda taha mobiliseerida Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni ning vajadusel ja võimalusel ilmselt ka koalitsiooni moodustamisel osaleda, siis Tallinna linna juhtimisel vaadataks rohkem Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomi poole. Meenutame, et kui Keskerakond aastal 2002 valitsuses osales, siis sinna pääsenud tükk sisuliselt eraldus ülejäänud erakonnast. Keskerakonna ettevõtjatest sponsorid võivad aga vaadata hoopis kellegi kolmanda poole. On suur oht, et Keskerakond laguneks Savisaare eemaloleku jooksul mitmeks tükiks. Erakonna lagunemine võib tähendada väikeste tükkide marginaliseerumist, aga ka radikaliseerumist. Hea pole ei see, kui veerandil kuni kolmandikul valijaskonnast pole enam häält kellelegi anda, ega see, kui peavoolupartei asemele tekivad väga valjuhäälsed ekstremistid.

Kui Savisaar võrdles end valimiste eelõhtul Venemaa tapetud opositsiooniliidri Boris Nemtsoviga, siis tal muidugi polnud veel põhjust pöörata tähelepanu ühele olulisele erinevusele. Opositsiooniliidri koht Venemaal pole just ihaldusväärne. Keskerakonna juhtimisele pretendeerijaid on aga mitu. Keskerakonda ühendavat liidrit saab aga olema väga keeruline leida. Kasvõi juba sellepärast, lisaks inimlikule küljele, peame soovima Savisaarele head paranemist.