Ma teisest lõigust kaugemale lugeda ei suutnud.

Teine instinkt oli loomulikult teos avaldada. Solidaarsusest, sõnavabaduse kaitseks. Ükskõik kus, näiteks Ekspressis. Nagu paljudel, paistab. Rääkisin ühega neist, kes oli samuti toiminud, ka lugu ennast läbi lugemata. Lugu pole oluline. Kuidas saab piirata vaba eneseväljendust, mis kujutab fiktiivseid (loodame, eeldame) kuritegusid fiktiivsete ohvrite kallal? Miks pole siis seadusega keelatud ilukirjanduslikud teosed, mis kujutavad täiskasvanu vägistamist? Mõrva, piinamist? Kuidas on võimalik, et niivõrd lai seadusenorm, mida soovi korral võiks rakendada kas või “Lolita” kallal, lähtub vaid õiguskaitseorganite suvast? David Vseviov kirjeldas kunagi ilmekalt hirmuühiskonda, kus on nii palju regulatsioone, et soovi korral on võimalik kõiki vestlusele kutsuda. Sellest, et karistusseadustiku paragrahv, mis käsitleb ühtemoodi nii reaalsete laste ärakasutamist kui ka fiktiivsete laste kujutamist pornograafilisel või erootilisel viisil, on liiga lai, kirjutas Juridicas põhjalikult näiteks prokurör Eneli Laurits.

Alles pärast päevi kestnud aru­telusid eri seltskondades ja viha, et ma pean kaitsma sõnavabadust sellise teksti nimel, mida ma isegi lugeda ei suuda, kujunes mul arvamus ja arusaam. Arusaam sellest, miks oli vaja karistusseadustiku viimatisel muutmisel 2013. aasta lõpul, mil küll konkreetset paragrahvi ei täiendatud, seletuskirjas eraldi üle rõhutada, et jutt käib ka fiktiivsetest lastest, mitte ainult fotodest-videotest, mille valmistamisel on ära kasutatud reaalseid lapsi. (Remargi korras Riigikogu uue kodukorra menetlejatele, lindistuste ja stenogrammide vastastele: soovitan tutvuda õiguskomisjoni vastava istungi protokolliga, kus vastavast arutelust pole sõnagi.) Otsustasin vait olla.

Asi pole ainult selles, et – nagu mõned USA kohtulahendid viitavad – pedofiilid kasutavad ka fiktiivseid kangelasi kujutavat lapspornot ära oma tegelike ohvrite vastupanu murdmiseks. Asi pole samuti selles, et niisugune lapsporno võib väga lihtsalt jõuda lasteni. Asi pole isegi provokatsioonis provokatsiooni pärast ega selles, et ­konkreetse teksti olemasolu või mitteolemasolu ei muuda sõnavabaduse olukorda.

Ma olen kunagi vaielnud avalikkuses laialt leviva käsitluse vastu, et pedofiilia on haigus. Minu meelest vabandab see põhjendamatult kuritegusid. Samas ei saa eitada, et pedofiilia ongi kõigist ülejäänutest erinev kuritegu. Mul on tekkinud veendumus, et pedofiilid on nagu narkomaanid, kes sõltuvusliku vajaduse tõttu ei suuda hinnata oma käitumise tagajärgi, teha vahet õigel ja valel. Kui narkomaanil tekib see seisund mõne aine mõjul, on pedofiili jaoks samasuguse mõjuga just vaba sõna. Seesama vaba sõna, mis teisiti kokkupandud inimestele mõjub kui õudusjutt, mõjub talle pornograafiana. Sellise pornona, mis paneb teda reageerima teisiti kui ülejäänud inimesi, kellel on esiteks olemas pidurdusmehhanismid ning teiseks võimalus täie teovõime ja valmisolekuga koos partneriga oma fantaasiaid välja elada. Kui sina ei haara pärast “Kääbiku” nägemist mõõga järele ega lähe pärast “50 halli varjundit” lugemist parki kedagi vägistama, ei tähenda see, et pedofiil oma ainet (mitte)saanuna selle tegemata jätab. Tegemist on sama õigustatud piiranguga sõnavabadusele, kui on piirang avaldada pommivalmistamisõpetust või vägivallale õhutamist.

Me lihtsalt ei kujuta seda ette, isegi Kender mitte. Erinevalt teistest paragrahvidest ei kaitse see para­grahv mitte teoses kujutatud isikut kujutletud kahju eest, vaid kujutamata lapsi kujutlemata vägivalla eest.