Illustratsioon: Shutterstock

Et head mõtted saaks vaikuses küpseda.

Et kõik lilled, mis mullu maha said pandud, sel aastal õitsema hakkaks.

Et inimesed, kellel on nohu või nina vesine, ostaks salvrätikuid ja kannaks neid ka kaasas, mitte ei löristaks tatti ninasõõrmetes või rapiks seda sõrmedega nina küljest ja -kanalitest välja.

Et Ragnar Klavan teeks koondise eest mängides kübaratriki.

Et Eesti suveaega jääks.

Et lendoravad enneolematu hooga paljunema hakkaks (see soov oli eelmine aasta ka, aga endiselt oluline).

Et jätkuks Eesti suusatamise kuldaeg ja Kelly ­Sildaru tuleks jälle maailmameistriks!

Et tuleks tagasi kaks asja: inimeste võime asju ja iseennast huumoriga võtta ning koorejäätis punase sõstraga.

Et kaotataks olemuselt täiesti jabur lasteaia kohatasu.

Et leiutataks nutisõltuvust ohjav ampull.

Et kõik harjuksid mõttega, et Ott Tänak oskab hästi autoga sõita ja lõpetataks ralli räige ülekajastamine.

Et tuuleparke ehitaks ausad inimesed.

Et Haapsalus korraldataks jälle rahvusvahelist ilutulestikuvõistlust!

Et palgad oleksid kõrged ja hinnad madalad, mitte vastupidi!

Et kõigil võiks olla õigus.

Et ei võetaks endale kohustusi, mida ei suudeta kanda.

Et Alaveri toimikud oma täies hiilguses ja õõvas mõne toimetuse – eelistatavalt Eesti Ekspressi lifti jõuaks.

Et Helmed teeksid ka seda, mida räägivad, ning tooksid Ameerikast koju kõik need miljardid, mis on mõeldud Eesti kaitsmiseks ja trahvina rahapesu eest!

Et Rene Vilbre väntaks „Kevadele“, „Suvele“, „Sügisele“ ja „Talvele“ veel ühe järje: „Klassikokkutulek: Kevade“ eri!

Et Mati Vetevoolu kalatehased saaksid ruttu listeeriabakterist lahti!

Et Eestis oleks rohkem tõelist innovatsiooni (ja vähem kopeerimist).

Et Riigikogu võtaks riiklikult olulise tähtsusega küsimusena arutlusele Urmas Vadi ettepaneku kuulutada detsember üleüldise talveune kuuks ja et keegi ei pahandaks, et meie SKTd ja muud „talsed“ selle peale langevad.

Et valitsus teeks midagi ilusat ja head. (Näiteks erakorraline pensionitõus lausa 9 eurot!)

Et leitaks rohtu apteegireformipalaviku vastu.

Et Eesti saaks #tolmuvabaks!

Et see, mis on juhtunud Eesti filmiga, juhtuks tasapisi ka muu Eesti eluga.

Et poliitikat oleks vähem.

Et lennupiletid oleksid jätkuvalt (niivõrd-kuivõrd) odavad.

Et autod oleksid ilusad ja kiired ja et seda ei peaks häbenema.

Et Andrus Veerpalu oma hinge eest hoolt kannaks ja kõik ausalt ära räägiks.

Et tuult jätkuks purjetamiseks ja lennuhäbi vähendamiseks! Ja kaabude lennutamiseks.

Et Viljandi, Tõrva, Valga, Võru, Jõgeva, Kärdla ja teised väikelinnad hakkaks mühinal kasvama.

Et „Tõde ja õigus“ saaks ametliku Oscari nominatsiooni.

Et lastaks elada õnnelikel kanadel ja sigadel ja söödaks neid, kes niigi õnnetud.

Rohkem lasteõnne!

Ja rahaõnne.

Ja armuõnne.

Et sõna oleks vaba.

Et oleks rahu (ja veidi päikest, nagu eurolaulus kõlas).

Et riik ei muutuks päriselt käeraudadega lasteaiatädiks.

Et mõistetaks: kogu Eesti biomassist ei pea saama ega saa saada miljardi hiinlase peldikupaber või saja miljoni eurooplase libakliimaindulgentsgraanul, olgu see äriliselt kui tahes ahvatlev perspektiiv.

Et Jüri Ratasele kasvaks iga kord, kui võtab suhu sõnu nagu „sidus“, „hooliv“, „töine“, „kaasav“ või „juhtimisotsus“, nii saba kui sarved.

Et igaüks saaks olla viiendiku kõige jõukama eestimaalase seas.

Et lumi tuleks maha enne jaanipäeva (ja sulaks ära ka enne jaanipäeva).

Et massimmigrandist lusitaania teetigu kummardaks maani ja lahkuks Eestist. Lõplikult.

Et me igal hommikul mäletaks, kui hästi meil on läinud võrreldes mõeldavate alternatiividega.

Et napsimüüki pealinna öölokaalides ei piirataks kiuslikult oma napi ainuvõimu toel.

Et metsloomadele jääks piisavalt padrikuid.

Et kõikidel linnatänavatel oleksid olemas kõnniteed, ka Supilinnas.

Et leiutataks viis kasvatada laboris mahlast seapekki (koos säriseva ja krõbeda kamaraga).

Et prokuratuuri vilepuhuja avaldaks, kuidas sündis avaliku huvi puudusel Mary Krossi oportuniteet!

Et Postimees pääseks seekord valitsuse poolt sekvestri alla võtmisest!

Et keegi lekitaks koalitsioonilepingu salaprotokolli punkti 6.1 „Mart ja Martin võivad teha absoluutselt kõike, aga mitte ...“ lõpu.

Et Eesti oleks jälle rohkem Eesti Vabariik ja vähem Eesti Vabrik.

Et tänavatel poleks enam süljelärakaid.

Et vanad olijad vähem muliseksid ja noored tulijad vähem toriseksid.

Et pühapäeval tuleks akna all kasvava puu otsa leevikesed.

Et valel oleks taas poliitikute jaoks hind.

Et RMK hakkaks armastama metsa.

Et lõpeks norskamine.

Et riigikohus teeks maadevahetuse kriminaalasja ülevaatamise taotluste osas arusaadava otsuse!

Et valitsuse liikmed ei saaks infarkti, kui nende alaealised lapsed astuvad Greta Thunbergi usku!

Et prantsuse ja saksa keele õppimise ind ei raugeks.

Et Russalka taga oleks vesi nii puhas, et seal saaks ujuda.

Et Tõnu Õnnepalu saaks kirjanikupalga ilma, et ta ise sellele kandideerima peaks.

Et ükski inimene enam auto alla ei jääks.

Et raadiost kõlavad lollakad laulutekstid oleksid vähemalt grammatiliselt korrektsed.

Et siilid vaatamata soojale ilmale kevadeks korralikult välja magaksid.

Et ööklubid, kohvikud, konverentsid, komandeeringud, jaanipäev, asutuse jõulupeod, sünnipäevapeod ja pulmad, baarid ja pubid, flirtimisjulgus ja Tinder muudaks jututoa Armastusesaal mõttetuks ja see patupesa hingusele läheks.

Et elu Eestis oleks uuel aastal nagu Pätsu ajal Ivan Orava mälestustes.

Et Tanel Padar kasutaks oma suurepäraseid vokaalseid võimeid sihipäraselt ja hakkaks normaalset muusikat tegema.

Ühtlasi paluksime ka olümpiamedalit. Aitäh!