Pahatihti käib kaasas ka üks teine jutt. Ikka sellest, kuidas mingi müütiline „Brüssel“ meile igasugust jama peale surub, kuidas meilt on ära võetud iseotsustamise õigus, kuidas Lääne-Euroopas on meie ideoloogilised vaenlased, kuidas „Brüssel“ on võtmas meie armsalt Eestilt võimalust olla Eesti.

Tegelikult on kõik üsna täpselt vastupidi.

Esiteks, vaadake reedel ja laupäeval neid inimesi, kes siia tulevad. Nemad ongi see müütiline „Brüssel“. Nad tulevad igaüks oma riigist, neil on oma rahva selge mandaat valitsemiseks, nad esindavad oma kodanike ja oma riigi huve. Euroopa Liidu peamised otsused teeb just see seltskond.

Teiseks, mis on see Eesti, mida see „Brüssel“ kuidagi ohustab või löögi alla seab? Kui me võtame mõttes meie arengust maha osa, mis Euroopa Liitu pürgimise või seal olemisega natukenegi seotud, siis mis meile jääb? Kui palju me erineksime Moldovast? Armeeniast? Või äkki hoopis Usbekistanist?

Me tegelikult ei tea seda.

Kui me võtame meie arengust maha Euroopa Liidu mõju, siis mis meile jääb?

Me teame, et üksnes näeksime välja täiesti teistsugused. Meil poleks ilmselt väga paljusid asju, mida rahulolevalt naudime ja enesestmõistetavaks peame.

Näiteks Tallinna Lennusadamat. Või Kultuurikatelt. Või laiendatud Tallinna lennujaama. Või neljarealist teed Koseni. Või korras promenaade paljudes linnades. Või kümneid spordihooneid ja -väljakuid üle kogu Eesti. Või sadu kilomeetreid hästi valgustatud jalgrattateid. Või suuri ja nüüdisaegselt sisustatud ja maailma parimat arstiabi pakkuvaid haiglaid. Või Tartu Ülikooli Narva kolledžit. Või korrastatud ja mugavaid matkaradu. Või uusi tramme Tallinnas. Või uusi ronge Viljandis. Või Tartu ja Tallinna ülikoolide uusi õppehooneid. Või korrastatud Pärnu motoringrada. Või Lottemaad. Või tuhandeid soojustatud ja renoveeritud kortermaju. Või tänapäevaseid prügilaid, kust solginire ei voola Emajõkke. Või paljusid renoveeritud mõisakomplekse. Või paljusid päästeautosid. Või puhast joogivett kümnetes Eesti asulates. Või kümnete kilomeetrite kaupa korda tehtud kiviaedu. Või sadu eksportivaid ettevõtteid, kellele on Euroopa toel antud õigel hetkel edasiviiv finantsmüks.

Eks me oleks ise ka paljut suutnud, see on selge. Aga kindlasti mitte kõike, mida oleme suutnud tänu ligi 30 000 nn struktuurifondide poolt toetatud projektile, mis on Eestit muutnud tundmatuseni.

Selle pika muutumise tee üks tipphetki ongi Tallinnas toimuv Euroopa tippkohtumine. Olgem selle üle siis uhked.

Küll viriseda jõuame juba järgmisel nädalal nii kõvasti, et aju plahvatab.