Eriti on see nii pärast noorte laulu- ja tantsupidusid. Laste ja noorte vaimustus, värskus ja säravad silmad ongi tõeliselt nakkavad. On tore ja ainulaadne võimalus korraga näha, kui uskumatult palju neid säravaid silmi siin Eestis on.

Ja ometi on meie seas ka neid, kes nii laulu- kui ka tantsupidu kärehäälselt maha teevad. Argumente on igasuguseid, alates olmepudist (pikad järjekorrad, ekraanide puudumine) ja tüütustele tähelepanu juhtimisest (halvasti istuvates Mulgi kuubedes ringi löntsivad poliitikud) kuni kogu ürituse idee ja vormi küsimuse alla seadmiseni välja.

Sest laulupidu on see, mis ta on: riiklikult korraldatud ja makstud rahvusliku kultuuri suursündmus. Sellisena on ta Eesti riigile ja väga suurele osale rahvast tõeliselt vajalik ning saavutab suurepäraselt selle, milleks on mõeldud: ühendab sadu tuhandeid inimesi, tähtsustab eestlaseks olemist, väärtustab meie rahva lugu ja seob meid seeläbi senisest enam kokku. Valdavalt lahkutakse lauluväljakult uhkemana Eesti ja meie inimeste üle.

Kui rahvuslus saab olla positiivne, siis laulupidu on seda: rõõmus, helge, ühtehoidev ning, mis peaasi, suurendab usaldust ja hoolimist kaasinimeste vastu. Iga laulupeo järel oleme me vähem üksi ja rohkem koos.

Laulupeol loodud kuvand meie ühisest Eestist ja Eesti kultuurist ei tohi kunagi ega kellegi peas saada ainuvalitsevaks.

Aga laulupeol loodud kuvand meie ühisest Eestist ja Eesti kultuurist ei tohi kunagi ega kellegi peas saada ainuvalitsevaks. Kultuur on paratamatult see, mis meid ühendab (näiteks ka müüt eestlased=laulurahvas), aga kultuuri veel palju tähtsam ülesanne on see, et ta avab meile vaatenurki, tunnetusviise ja vajadusi, mis on meie omast erinevad, mis lõhuvad meie turvalisi ja sisseharjunud mõtteskeeme.

Ainult nii õpime mõistma teisi inimesi, nende soove, huve ja muresid. Ja selline mõistmine on hädavajalik, sest vaid tänu sellele ei sõida mass kriitilises olukorras teistsugustest inimestest halastamatult üle.

Kultuur ühendab niikuinii, aga sellest enam peab see looma mitmekesisust.

Seda laulupidu ei tee (ega olegi mõeldud tegema).

Laulupidu on nagu raamat. Üks massiivne, oluline tekst, mida lugemata on raske või mõnede arvates isegi võimatu Eestit mõista. Kuid nagu ühe raamatu lugemine ei tee kedagi targaks, on meil laulupidude kõrvale vaja ka hoopis teistsugust kultuuri, sealhulgas ka sellist, mis kogu sealse paatose kahtluse alla seab ning seda otseselt ja avalikult ründab.

Oleks loogiline, et riik sellist mitmekesisust julgelt ja enesekindlalt toetaks, nagu ta toetab laulupidugi.

Veel palju olulisem on, et selline vastukultuur elaks ja õitseks meil siin riigist sõltumata.

PS. Ahjaa, Mihhail Kõlvarti kunagine mõte, et laulupeo repertuaaris võiks olla kas või üks venekeelne laul, on väga hea mõte.