Erik Moora: Kui su laps on kommunist
Ühel päeval tuleb teie armastusega kasvatatud laps koju ja ütleb: „Kallid vanemad, mul on teile üks jutt. Ma pean teile midagi tunnistama.“
Vanemad vahetavad ehmunult pilke, ei oska õieti olla. Mis siis nüüd tuleb, jõuavad nad ärevusega mõelda.
Aga seda, mis tuleb, nad ikka ei oota: „Ma olen… ma olen... kommunist!“
Šokk? Võimatu? Aga kogu meie kannatusterohke ajalugu? See ei sobi ühte Eesti perre? Ega siis ilmaasjata ei jookse meie erakonnad, väikeste vastassuunaliste välgatustega siin ja seal, kokku paremale ja konservatiivsusesse. Uuringud näitavad, et valdav osa Eestist istubki seal.
Aga tegelikult näitaks see, et teie lapsega on kõik parimas korras. Suurte lääneriikide noored – ja kes siis veel peaks trende kiiresti tabama kui mitte nemad – valivad juba mõnda aega massiliselt vasakpoolseid. Ma ei räägi siin sotsiaaldemokraatidest, vaid veendunud sotsialistidest või lausa sirgjoonelistest kommunistidest.
Briti valimistel tõusis väga hea kampaania teinud vana kooli sotsialist, hõbejuus Jeremy Corbyn paljude noorte jaoks rokkstaari staatusse. Täpsemaid arve veel pole, aga esialgu näib, et rohkem kui kaks kolmandikku 18–24aastastest valis Corbynit ja tema programmi.
Prantsusmaa presidendivalimiste esimeses voorus jäi samas vanusegrupis noor ja liberaalne internatsionaal Emmanuel Macron alles kolmandaks. Noorte seas edestas teda äärmusparempoolne Marine Le Pen, aga ülekaaluka võidu võttis Jean-Luc Mélenchon, ehe ja raevukas kommunist.
USA presidendivalimistel oli noorte üldjoontes üksmeelne valik ennast demokraatlikuks sotsialistiks nimetav ja poliitilisest revolutsioonist rääkiv hallvanake Bernie Sanders.
Mujal pole pilt väga teistsugune. Mida radikaalsem on programm, seda parem. Põhjuseid on sel trendil nii palju, et neid siin üles lugeda ei jõua – alates noorte reaalselt viletsamast elujärjest kui oli nende vanematel sama vanalt ning lõpetades programmitute, ebaveenvate peavoolupoliitikutega, kellest õhkub ükskõiksust. Noored ju, teadagi, ei vali ega viitsi. Aga mis siis, kui nad äkki valivad ja viitsivad?
Eesti on tavaliselt Euroopa valimistrendidega ühte jalga käinud. Suure rahanduskriisi tuules hakkasid valimisi võitma valitsusparteid, eriti need, kes olid suutnud teha otsustavaid kärpeid. Nii valitigi 2011. aastal Eestis Reformierakond tagasi võimule. 2014–2016 tõusid kõikjal Euroopas pilti paremäärmuslikud parteid ning – nagu niuhti! – Riigikogus ja erakondade toetustabeli auhinnalistel kohtadel laiutabki EKRE.
Küllap paljudel meie noortel, nagu nende Lääne eakaaslastel, on nõudlust täiesti teistsuguse, märksa käredama poliitika järele. Huvitav, kas leidub pakkumist?
