Erik Moora: Metsaline märatseb veel

Pool aastat oleme kogu rahvaga presidenti otsinud. Igaüks otsis küll eri kohast, aga pingutus oli pikk ja põhjalik, otsiti hoole ja armastusega.

Pole ime, et laupäeva õhtul valdas meid tunne, nagu oleksime terve suve hoole ja armastusega üht ilusat murumuna kasvatanud, kui aga seda sügisel lõikama läksime, saime saagiks ainult ühe haisva ämmatossu.

Pahvakas ei jõudnud veel hajudagi, kui kogu tähelepanu koondus sellele, kelle jalg tolle tohutu tossupilve õhku oli paisanud.

Keskerakond on aastaid elanud oma maailmas. Nagu metsakollid „Nukitsamehes“. Taluperel polnud metsakollide elust aimugi, neid nagu polnud olemas. Samamoodi pole teistel erakondadel olnud asja Keskerakonnaga. Keskerakond on elanud omaette sügavas sünklaanes ja kellelgi pole tulnud pähegi koos nendega midagi ette võtta. Et kutsuks nad punti ja ehitaks koos näiteks uue küüni? Ei tulnud mõttessegi! Kõik asjad pidi talurahvas oma nappide jõududega ära ajama.