Vaid vahel harva – vähesed meie seast – tehakse täiesti teisiti.

Mõnikord võib asjade „õigesti“ tegemine olla meie jaoks kahjulik.

Ameerika ajakirjanik Malcolm Gladwell on jutustanud väga haarava loo sellest, kuidas omaaegne maailma parim korvpallur, ainsana ühes NBA mängus 100 punkti visanud Wilt Chamberlain oli hädas vabavisetega.

Ta võis platsil teha mis tahtis, teda oli võimatu pidurdada. Aga ta ei suutnud korvi visata vabaviskeid, tema tabavusprotsent oli alla igasugust arvestust.

Vastased kasutasid seda tema vastu ka ära, tehes talle rohkem vigu, kuna need jäid ju reeglina karistamata. Ühesõnaga – oleks ta vabaviskeid paremini tabanud, oleks ta olnud oma meeskonnale veel tohutult palju kasulikum.

Lihtne lahendus oli samas olemas.

Oma parimal hooajal, aastatel 1961–62 (just siis viskas Chamberlain ka 100 punkti) viskas ta vabaviskeid stiilis, mida meil nimetatakse ka „lüpsinaiseks“. Tema tabavusprotsent läbi hooaja oli enam-vähem viisakas, 61% ja rekordmängus tabas ta koguni 88% vabavisetest.

Aga siis ta loobus edu toonud stiilist, sest nii ju üldiselt ei visatud ja suurmeister tunnistas, et ta tundis lüpsinaist visates ennast tossikesena.

Pärast seda sai temast taas vabaviskejoonel üks liiga viletsamaid mehi.

Selle nimel, et olla „normaalne“, et kuuluda enamuse hulka, loobus ta unikaalsest, ent töötavast võttest.

Nii jäigi Eestile, Ühend­kuningriigile ja Ukrainale üle üksnes mõistlik valik – diplomaati­lised kanalid, mille jõuetuse käes on laevakaitsjad ja nende lähedased pidanud juba neli aastat kannatama.

Me võime kõrvaltvaatajana tagantjärele öelda, et see oli kindlasti vale valik. Teha nii, nagu tegid kõik teised, polnud mõistlik. Pöörane ja loov lahendus toiminuks paremini.

Ja siin tuleb sisse vahe inimese ja riigi, täpsemalt õigusriigi vahel. Kui inimest peab reeglina julgustama katsetama erinevaid riukaid, proovima uut, siis õigusriik peab alati käituma ainult seaduslikes ja rahvusvaheliste lepingutega ette antud raamides.

Pöörane ja loov lahendus oleks olnud see, kui Eesti riik oleks vilistanud kehtivale õigusele ning püüdnud protsessi algusaastail meie laevakaitsjad India tahte vastaselt toimetada riigist välja ja koju.

Ekspressi andmetel seda võimalust alguses kaaluti. Kuna India oli konfiskeerinud meeste dokumendid, siis väljastati neile Eesti riigi poolt uued. Sinnasamasse see idee aga ka suri – õigusriigile pole selline praktika kindlasti mitte sobiv.

Halvenenud suhted kahe demokraatliku riigi vahel oleks olnud sellise sammu paratamatu, aga seeditav hind. Peamiselt oleks see aga tähendanud palju tüli teistele Eesti kodanikele ning väga raskeid tagajärgi laevakaitsjatele endile.

Esiteks poleks nad ilmselt riigist välja saanud ning seetõttu oleks neid edaspidi koheldud oluliselt karmimalt. Teiseks, kui isegi oleks imekombel õnnestunud lahkuda, oleks see tähendanud kohest kandmist rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirja koos kõige sellest tulenevaga.

Nii jäigi Eestile, Ühendkuningriigile ja Ukrainale üle üksnes mõistlik valik – diplomaatilised kanalid, mille jõuetuse käes on laevakaitsjad ja nende lähedased pidanud juba neli aastat kannatama.

Ei saa välistada, et need neli aastat oleks teistsuguse, julgema otsuse korral olnud meestele ja nende peredele kergemad.

Aga normaalne õigusriik lihtsalt ei valeta, ei smugelda, ei riku seadust ja kehtivaid kokkuleppeid. Eesti valis mõistuse ja seda riigid tegema peavadki.

Samas, väga paljud on tänaseni veendunud, et Liibanonis röövitud jalgratturite puhul käitus Eesti siiski teisiti ja ületas – pööraselt ja loovalt – piire, mille õigusriigid on endale seadnud. Näiteks põhimõttelist piiri, et kurjategijate ja lunarahanõudjatega läbi ei räägita, ning väidetavalt ka piiri, et lunaraha terroristidele kohe kindlasti ei maksta.