Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Siuts-säuts, tvitterirahvas! Hei-hoo, kõik feissbuklased!

Ekspressil on teile täna tõsine väljakutse.

Selleks on Tekst. Pikk Tekst. Ajalehe jaoks lausa ebatavaliselt pikk. Palju tähemärke (mitte vaid 140!), tuhandeid sõnu (mitte üksnes „Õiglane riik kõigile!“ või „Parem tulevik!“), sadu mõtteid, kümneid täpseid kujundeid.

(Häid tekste, olgu rõhutatud, on meil muidugi palju, nagu alati. Lugege neid kõiki, saate targemaks!)

Üks tekst on aga teistest suurem. See on meie kingitus Eestile nädalal, mis sai alguse Eesti vabariigi sünnipäevapidustustel ja lõpeb valimistulemuste selgumisega.

Teatri- ja kirjamees Eero Epner läks erilise eksperimendi raames Pärnumaa küladesse, et omal nahal tunnetada, miks just see piirkond on paljudel viimastel valimistel olnud kõige väiksema osalemisprotsendiga. Ta läks otsima vastust, miks valimised ja poliitika paljusid ei kõneta. Soovitan tungivalt leida aeg selle loo jaoks.

Nõukogude ajal müüdi jaoskondades kuulu järgi apelsine ja viinereid. Äkki olid punatondid selles ühes asjas õigel teel?

On lihtne lahmida: poliitikud on valelikud, valimine ei muuda midagi, elu maal on hävitatud, külad tühjad, inimesed käega löönud. Epneri väga tundlik silm ja sulg märkavad aga nüansse, peenemaid tasandeid, märkavad lootust ja ilu, märkavad sedagi, et paljud meie lahmivad eelarvamused ei pea päriselus paika.

See on ilus reportaaž ja arutlus kodaniku ja riigi vahekorrast. Sellest, kuhu me tänaseks oleme jõudnud.

Vist päris viljatu on korrata neid kulunud argumente, miks igaüks võiks valima minna. Me oleme kõik kuulnud, et muidu valivad sulle teised. Et valimata ei ole õigust kiruda. Et Eesti võib kaotada sihi, mis on meid kiire arengu teel hoidnud. Ja nii edasi ja nii edasi.

Iseenesest võiks ju valimine olla vaba kodaniku jaoks hügieeni osa. Vastik on olla, kui sa pole hommikul hambaid pesnud või kui pesu on paariks nädalaks vahetamata jäänud. Samamoodi võiks ju valimistel osalemine käia lihtsalt olemise juurde.

Praegu see nii pole. Selguse huvides: pole ka midagi hullusti, Eesti valimisaktiivsus on olnud stabiilselt igati viisakas. Aga eks ta saaks olla ikkagi suurem.

Üks mõtteid, mis Eero Epneri suures loost kõrva taha jäi: äkki on muu hulgas häda selles, et riik on kogu valimisvärgi hirmus tõsiseks ja neutraalseks ajanud? Et see ei puuduta meid inimlikult ja isiklikult.

Nii teeksingi valimiskomisjonile ja riigieelarve kokkupanijatele ettepaneku seda valimisvärki natuke lõbusamalt ja suurejoonelisemalt võtta. Et inimene, kes valimisjaoskonda tuleb või e-valima logib, saaks vähemalt tuju heaks.

Nõukogude ajal müüdi jaoskondades kuulu järgi apelsine ja viinereid. Äkki olid punatondid selles ühes asjas õigel teel?

Äkki peaks meil ka valimisjaoskondades pakkuma hoogsat meelelahutust, inimesi naerma ajama ja neid ühendama? Kuskil möllab Kihnu Virve, kuskil võtab suusaprillid eest Nublu, kuskil paneb Vaherite tsirkuseperekond jala kaela taha, kuskil kepsutavad loomaaiast laenatud kameruni mägikitsed. Pärast e-valimist näidatakse ainulaadset, ülivaimukat ja seninägematut Kreisiraadio sketši. Igas jaoskonnas antakse proovida suupisteid, mida jagati vabariigi aastapäeva vastuvõtul. No kes ei tahaks proovida tänavusi hitte, nagu jõevähivaht või pardisüdametartar või mis nad seal olidki?!

Seekord peame aga veel tõsiselt ja tuimalt läbi ajama. Vargamäeandreslikult.

Tehkem seda siiski! E-valida saab kolmapäeval kella 18ni.