Erik Moora Tiit Blaat

Täna lööb ajakirjandus lokku valitsuse katuserahade (s.o riigieelarvega omadele kingitavate ühekordsete toetuste) üle.

Olen varem Riigikogu liikmete (täpsemalt fraktsioonide) poolt jagatavate katuserahade ideed toetanud. Või täpsemalt öeldes talunud. Peamiselt seetõttu, et see on üks väheseid hetki aastas, kui Riigikogu liige saab midagi konkreetselt teha oma kodukandi heaks.

Seekord jagas pretsedendina kingitusi kohalikele aga valitsus ning seda 6–7 korda suuremas mahus, kui Riigikogu seda teinud on. See on siis lisaks Riigikogu katuserahale, mis tuleb mõne nädala pärast niikuinii.

Valitsus jagas raha täpselt samamoodi omadele, sealhulgas asutustele, mida pole olemaski ja mille sünnist ja tegevusplaanist on parimal juhul üksnes udune ettekujutus. Milleks raha läheb? Ei tea.

Mis asi on Eesti Pere Sihtkapital (kulu: miljon eurot)? Mistarvis on uus Riigiõiguse Instituut (kulu: kolmsada tuhat eurot)? Ei tea.

Miks on eelarves ilma selgituseta Eesti Energiale investeeringute tegemiseks 143 miljonit, küsis kunagine maailma parim rahandusminister ja eelarve-eelnõude seletuskirjade nautimise mitteametlik Eesti meister Aivar Sõerd. Ei tea! Ah, niisama, las ta olla, ehk läheb vaja, kõlab vastus lühidalt kokku võetuna.

Kolleeg Tarmo Vahter kirjutas suve hakul Eesti Ekspressis väga võimsa arvamusloo sellest, kuidas Eestis aasta-aastalt üha rohkem infot peidetakse, varjatakse, salastatakse.

Näiliselt on infot palju, ülearugi. Suured hulgad dokumente on avalikkusele justkui kättesaadavad. Selle varjus on aga terveid valdkondi, milles avalikkusele oluline ja avatud ühiskonda igati sobiv teave on ära peidetud. Sageli on see peidetud muu infolaviini alla.

Praegu menetleb Riigikogu põhiseaduskomisjon ­isikuandmete kaitse ­seaduse ­rakendamise seadust. Selle eelnõuga muudetakse korraga 130 eri seadust. Seetõttu on tavakodanikul seda silmatorkavalt keeruline jälgida. Mitte igaüks ei ole Aivar Sõerd.

Mitte kõik selle seaduse punktid ei tulene otseselt ega ka kaudselt Euroopa andmekaitse üldmäärusest, mille ülevõtmiseks seda seadust tehakse. Väga paljudes punktides on meie ametkonnad teinud omaloomingut, olnud igaks juhuks paavstimad kui paavst ise, nagu pärast Franciscuse visiiti Eestis tihti öeldakse.

Rohked eelnõusse peidetud muudatused, mis puudutavad süütegude ja nende üle kohtupidamise läbipaistvust ja korda, tähendaksid erakordselt suurt hoopi Eesti kui avatud ühiskonna kuvandile.

Rohked eelnõusse peidetud muudatused, mis puudutavad süütegude ja nende üle kohtupidamise läbipaistvust ja korda, tähendaksid erakordselt suurt hoopi Eesti kui avatud ühiskonna kuvandile.

Näiteks on eelnõu koostajate plaan salastada täielikult väärtegude toimepanijad. Seni on raskemate väärtegude toimepanijad avalik­kusele kättesaadavad. Tulevikus tähendaks see seda, et avalikkus ei kuuleks paljudest korrupt­sioonivastase seaduse rikkumistest, prominentide korduvatest ja rasketest liiklusrikkumis­test ja muust väärteokorras karistatavast. Just sellistest väärtegudest ja nende avalikustamisest on saanud alguse mitmed märgilised uurimised, sealhulgas Edgar Savisaare protsess, Tallinna Linnatranspordi juhtide protsess jne.

Samuti ütleb eelnõu – ajakirjandusepoolset korduvat probleemile osutamist eirates –, et salastada tuleks kõigi kriminaalkohtuprotsessides süüdistatavate nimed. See tähendaks, et avalikkus ei saaks enam teada, kelle üle, mis küsimuses ja mis ajal kohut peetakse. Kohtuprotsessidele võiks avalikkuse pilk jõuda vaid juhul, kui satutakse õigel ajal õige kohtuukse taga olema.

Lisaks muudaks eelnõu avalikkusele kättesaamatumaks ka karistusregistri andmed.

Mitte ilmaasjata ei ütle põhiseadus, et kohtupidamine on Eestis avalik. Erandiks peavad loomulikult olema protsessid, mis on kas alaealiste, delikaatsete isikuandmete või riigisaladuste kaitseks kinniseks kuulutatud. Nii on see siiani olnud ja selle vastu keegi ei vaidle.

Muul juhul on aga info piiramine ja varjamine Eesti avalikkusele ja meie seaduskuulekatele kodanikele otseselt kahjulik. Me peame saama kontrollida oma uurimisasutuste ja kohtumõistmise kvaliteeti, me peame saama kaitsta end ohtlike kurjategijate, petuskeemide, korruptantide ja vägivallatsejate eest.

Väikeses, avatud ja dünaamilises ühiskonnas on see ainus mõistlik viis asju korraldada. Mida läbipaistvamalt ja kodaniku jaoks ligipääsetavamalt, seda parem.

Täna, 3. oktoobril kukkus selle eelnõu muudatusettepanekute tegemise tähtaeg. Lähinädalatel selgub, kas Riigikogu põhiseaduskomisjonis soovitakse avatud ja läbipaistvat Eestit või … ei taha mõeldagi...