Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Selle nimi on kalender.

Jõulupühad ja aastavahetus on seekord kurikavalalt paigutatud tööpäevadele ja pühade pidamiseks jääb ebamõistlikult palju aega. Puhkepäevade ees ja taga on omakorda nädalavahetused.

Eks nii mõnigi tahaks seepeale kerglaselt rõkata – lõpuks ometi saab korraks lõputust rattast välja, viimaks ometi lippan kogu suguvõsa läbi, kallistan tuhandeid unustatud sõpru, loen kapsaks kõik need lauanurgale virna laotud raamatud, vahin tühjaks kogu Netflixi! Lõpuks ometi!

Tegelikult on see kõik aga ohtlik. Julgeolekuoht, nagu viimasel ajal öeldakse.

Jõulud Eesti moodi on miski, mille eest tuleks juba jaanipäevast saadik riiklikult hoiatada. Nagu ilmateenistus hoiatab orkaani eest.

Mõelgem vaid, mida kõike üks õige eestlane lõputu vaba jõuluajaga peale võiks hakata! Vaadakem meie rahvuskultuuri süvahoovuseid!

Eesti raamatute raamat, filmide film – muidugi „Tõde ja õigus“ – annab võtme kätte. Harda jõulurahu asemel kulutas Andres oma jõuluõhtu sellele, et Pearu koera Valtut peksta, nii et nahk märg.

On ainult üks võimalus, kuidas ühiskonda neil päevil ohjes hoida ja rahu tagada. Selleks on õgimine.

„Jäta järele,“ manitses viimaks Mari, „sa peksad ta surnuks.“

„Surgu, kui tahab,“ vastas Andres peksuvaimustuses, „saab risust lahti, muud midagi.““

Pange tähele – „peksuvaimustuses“!

Mäe ja Oru talude noored panid küll saani külge kellad, korraks oli uhke, korraks maailm helises, aga Vargamäe lähenes tuli need suures isa-hirmus siiski kokku korjata.

„Jõulud Vigalas“ – parem ei hakka rääkimagi, millised olid jõulud filmis „Jõulud Vigalas“. Ka siis, aastal 1905, tekkis pisut vaba aega ja oligi käes – mõisad põlesid, karistussalgad nottisid.

Ja armastatud „Kevade“. Miks Arno õpetaja Laurilt viiuli sai? Ikka sellepärast, et nii kohutavalt kurb olla ei oleks. „Õpi mängima, küll sa siis näed, kuidas kurvad mõtted peast välja lähevad,“ ütles õpetaja Laur. Noh, ei läinud need kuhugi.

Tuleme uuemasse aega. Võtame kas või filmi „Nullpunkt“. Seal aeti peategelane Johannes just jõulu paiku kodust minema.

Eesti kõigi aegade helgeim jõulufilm on muidugi „Eia jõulud Tondikakul“. Aga mis seal tegelikult toimus? Kallist pühadeaega ja tahenenud maad ei kasutanud mitte ainult head ja õilsad, vaid loomulikult ka punnkõhtne ja põskhabetunud külapätist metsavaras.

Oh õudust!

On ainult üks võimalus, kuidas ühiskonda neil päevil ohjes hoida ja rahu tagada.

Selleks on õgimine. Kallid pereemad ja -isad, kallid vanaemad, palun suhtuge sellesse väljakutsesse tõsiselt ja loominguliselt. Seapraad, verivorstid, ahjukartulid, hapukapsad – seda kõike on kohe kindlasti vaja ja pühade esimesest tunnist saadik. Aga sellega ei tohi piirduda!

Usku meie rahva tulevikku muidugi sisendab see, et keegi loomulikult ei piirdugi. Enesealalhoiuinstinkt on meil õnneks alati olemas olnud. Aastast aastasse oleme jõulu ajal taganud oma ohtlike eestlaslike tungide ohjeldamise üle mõistuse täis kõhuga ning sellest tuleneva vältimatu rammestusega. Ja see on patriootlik tegu!

Pidagem siis meeles – jõulu ajal ei toimu mingit amoraalset ületarbimist. Toimub hoopis laiapindne riigikaitse!

Nautigem seda täiega! Ilusaid pühi!