Oli kord pikk ja sirge mees, Indrek Tarand nimeks. Tal oli kõva hääl ja karune jutt. Inimestele meeldis ta väga. Või õigemini väga-väga. Nad andsid talle 102 460 häält. See hetk oli ajalooline, igas mõttes.
Siis läks viis aastat mööda. Indrek Tarand oli endine, ehk kübe hallim, ehk kraadike vähem sirge, aga sama mees, kui kõrvale jätta see, et ta oli nüüd targem, õppinud Euroopa Parlamendis tegutsema, loonud suhteid. Ühesõnaga, ta oli parem kandidaat.
Inimestele meeldis ta nüüd aga tunduvalt vähem. Nad andsid talle 43 369 häält. Jah, ülivõimas tulemus seegi, aga ligi 60 protsenti häältest oli ikkagi kadunud.
Möödus veel viis aastat ja sama Indrek Tarand, nüüd veel targem, veel kogenum, sai samadel valimistel 2857 häält. Haihtunud oli tervelt 100 000 häält.
Mis juhtus?
Kas Tarand kadus ära sinna Brüsselisse, vedas valijaid alt? Ei saa nii öelda. Ikka figureeris ta kodumaal, hüppas jutusaadetesse, tegi hoogsaid ja kõvahäälseid avaldusi, ka Brüsselis oli väidetavalt igati tragi, möllas seal kõige mõjukamas ehk eelarvekomisjonis. Europarlamendi asepresidendikski kandideeris korra. Või mis me europarlamendist räägime, ta pürgis koguni Eesti Vabariigi presidendiks.
Kas muutus tema jutt? Ei saa sedagi öelda, üsna sama jutt kogu aeg.
Juhtus see, et protestimõõk, mille ta nii uhke ja sõjaka Kalevipojana Eesti ühiskonna kohale tõstis, jõudis viimaks tema endani. Täpselt nagu meie armastatud eeposes.
Protest on igas ühiskonnas alati olemas. Ikka on rahulolematuid, pettunuid, kibestunuid, vihaseid. Neid, kes tahaks valitsejatele koha kätte näidata või vähemalt teha nende lodeva oleku võimalikult ebamugavaks, on igal pool ja igal ajal. Protest on möödapääsmatu. Isegi õilis. Moraalne.
Aga poliitilise strateegiana on protestileegi õhutamine ja suuremaks puhumine igal juhul mäng väga kõrgete panustega.
Indrek Tarand oli selles hea. Mäletate kõiki neid „parte“, „broilereid“ ja muid lajatusi, mida ta tänulikele rahulolematutele pakkus? Ta tegi seda kõike küll natuke lõõpimisi-mõnitamisi ehk pool- või isegi veerandsiiralt, aga pole kahtlust – okkad olid tal igatahes olemas ja ta ei kartnud nendega torgata.
Ta oli selles lausa globaalne suunamudija. Sest politiseerimises ja kogu poliiteliidi laia labidaga (aga suure jõuga) peksmises on täna temast kangemaid.
Seesama protest on aga valusal moel pööranud nüüd Tarandi enda vastu. Olla poliitikas tipus ja samal ajal protestihäälte ruupor saab vaid lühikest aega. Ja ainult siis, kui keerad protestivinti aina juurde ja juurde, ajad oma inimesi aina vihasemaks ja vihasemaks. Seda proovivad praegu teha Trump ja tema andunud jüngrid meiegi valitsuses.
Ega seegi lõputult kesta saa. Heal juhul pöördub see protest sinu vastu, lüües sind halenaljakal kombel lossiplatsil jalaga tagumikku. Võib-olla võtab seesama protest sult 100 000 häält. Hullemal juhul – kui oled protestivaimu õhutamises eriti hea olnud, näiteks nagu Robespierre – tabab sind endiste järgijate vana saapa asemel hoopis nende giljotiin.
Sest viha on nagu põuaaegne mets, mida kord juba süttinult naljalt kontrolli alla ei saa.
Protestiokkad olid Indrek Tarandi tööriist. Oli hullumeelsus püüda neid istutada sotside siledale ja klanitud roosile, sinna need ei sobinud. Need, kelle viha oli aastate jooksul hästi köetud, ei tahtnud Tarandilt mingit roosi. Nad janunesid juba kaktuste järele. Ja tõelisi kaktusi neile praegu ka antakse.
Ainult et ühel päeval – ja õige varsti – on nendesamade kaktuste kord. Protestipoliitika pöörab ka nende vastu, veel vihasemalt, veel suurema jõuga. Küsige Robespierre’ilt.
Või siis – kah mõte kõigile Indrek Taranditele, Artur Talvikutele, tänastele kaktustele ja homsetele giljotiinidele – ärge õhutage seda protestileeki. Ohjeldage! Kustutage!
