Erik Moora Tiit Blaat

Kui hakata mõtlema, kui vähe jõudis paavst Eestit näha, tuleb nutt peale. Vaevalt oli tema lennuk seisusekohaselt taevast laskunud (teistel riigijuhtidel oleks tegelikult kohasem alati ja ainult mööda maad logistada), kui juba tuli seda kitsukesel Tallinna lennuväljal hakata ringi pöörama ja minekule sättima.

Kes meist poleks siis tahtnud pühale isale näidata Eesti rahvuslikke rikkusi, nagu näiteks Koorküla Valgjärve peidetud muinaslinnust, Pandivere rahva uhkust Emumäge, Angla tuulikuid või metsavend Hirmus-Antsu mälestuskivi Koonga kandis! Aga paraku me ei saanud, ei jõudnud. Nii kiirelt käis see kõik.

Hädaga jõudsime näidata vaid paari jupikest mõnest Tallinna tänavast, hetkeks ka vaadet lahele ning viivuks kuldset sügispäikest presidendi roosiaias.

Ja ometi on väga hea, et ta käis.

Viimased suurnaiste ja -meeste visiidid on kandnud vajalikku sõnumit sellest, kuidas Eesti julge­olekuga on kõik hästi, kuidas meid ei ole (vähemalt avalikult) veel maha kantud ja unustatud. Selle sõnumi teine pool on muidugi alati tõik, et järelikult on olemas kahtlus, mingi umbusk, teatav vajadus sellise kinnituse järele. Iga selline visiit küll julgustab – aga samal ajal toidab ka sedasama kahtlust. „Tegelikult on kõik hästi“ tähendab paraku alati ka „miskit on mäda“.

Ta on teinud oma keskse sõnumi sellest, kuidas kohe ja täna tuleb võidelda inimese poolt põhjustatud kliimamuutuste vastu, et sellest tähtsamat ja pakilisemat väljakutset täna ei ole.

Paavst Franciscus aga tuli täiesti teise jutuga, teise olekuga ja teiste teemadega. Tuli ise, tuli palumata, tuli heatujuliselt. Võib öelda, et olles vaba vastutusest lahendada mõnd teravat julgeolekualast või rahanduslikku või poliitilist kriisi, saab paavst endaga kaasa tuua paraja sõõmu värsket õhku.

Ei saa öelda, et tema poolt pakutavad sõnumid tänasest Eestist kuidagi mööda läheksid.

Tema, konservatiivsuse kantsi ehk katoliku kiriku pea, räägib, et jumal armastab võrdselt kõiki: nii veatuid kui eksinuid, nii oma truid jüngreid kui ka ristimata inimesi, lahutatuid, üksikvanemaid, vaeseid, jõukaid, hetero- ja homoseksuaale.

Ta on teinud oma keskse sõnumi sellest, kuidas kohe ja täna tuleb võidelda inimese poolt põhjustatud kliimamuutuste vastu, et sellest tähtsamat ja pakilisemat väljakutset täna ei ole. Meie oleme seni pigem eelistanud jääda globaalseks saastamiseesrindlaseks.

Isegi kurikuulsa Vatikani Panga poolt toime pandava rahapesu vastu võitlemises annab Franciscus meile eeskuju, olles alustanud seda kohe, kui ametisse sai. Samal aastal tegi taanlaste Danske pank siin suurima mitteresidentide ülekannete käibe.

Kõige meeldejäävam ja Eestile vajalikum sõnum oli aga see, kui paavst roosiaias rääkis tänapäevaste edukate ja rikaste ühiskondade (nagu Eesti kahtlemata on) elurõõmu ja elu tähenduslikkuse kadumisest. „Selle tagajärjel hakkab aeglaselt ja vaikselt tuhmuma inimeste imestamisvõime, mis sageli viib inimesed eksistentsiaalse tüdimuse seisundisse,“ ütles ta.

Eksistentsiaalne tüdimus ei sobi Eestile, ei sobi tegelikult kellelegi. Ei, Kerli, armastus ei ole siiski surnud, nagu paavst märkis ja nagu sa väga hästi tead.