Sulev Vedler Foto: Jaanus Lensment

Miks mõned inimesed keeravad tümaka põhja õhtul kell 23? Ikka nii, et pidutseda võiksid vabalt ka naabermajade elanikud, kes selleks ajaks olid õndsalt unne suikunud. Ja siis halavad need ööloomad, et miks algab kraana kääksumine lähedasel ehitusplatsil hommikul kell seitse. Halloo, nad võiksid sel ajal juba vaiu maasse rammida! Unerahu on läbi, tööpäev alanud.

Mulle ei meeldi täiskasvanud, kes üritavad kihutada jalgratastega inimesi täis kõnniteedel. Ega autojuhid, kes kihutavad lompe täis tänavatel möödakäijatest välja tegemata.

Pimedat liiklusraevu oleme kogenud vist kõik. Ükskord Tartus nägin, kuidas bemmijuht oleks sebral peaaegu vanadaami alla ajanud. Ta peatas auto mõnikümmend meetrit eemal, pani siis tagasikäigu sisse ja ülekäigurajani jõudes röögatas naisele: „Mis sa komberdad siin, mine v…!“ Aasta hiljem lugesin, et see juht sattus pahandustesse „tõsiste inimestega“ ja tal lõigati pea otsast. Ma ei tundnud erilist kahetsust.

Sörkisin hiljuti Tallinnas Merimetsa spordirajal. Täitsa tore oli, kuni mulle jalutas vastu keegi mees kahe koerakesega. Üks neist oli paela otsas, teine jooksis vabalt ringi. Mõlemad pistsid klähvima ja üks kippus mulle säärde kargama. Kui ütlesin mehele, et ta peaks oma koerad kinni panema, kuulutas too ülbelt, et hoopis mina võiksin joosta kuskil mujal!

Mul polnud mõtet küsida, kas tema kinganumber on suurem kui IQ-näitaja. Aga see vahejuhtum jäi meelde. Koera spordirajal lahti laskmine on nõme. Sama labane nagu see, kui keegi laseb oma pitsul kõnniteele sittuda ja junne ära ei korista. Olen mõelnud aegajalt, kas säärased inimesed kasutavad oma kodus kempsu või lasevad looma kombel põrandale.

Ma ei saa ka aru, miks kasvatatakse koeri kurjadeks. Kui kuri peab olema inimene, kes looma sihilikult sääraseks muudab? Ja ei häbene oma teguviisi, vaid naelutab aiaväravale sildi: „Ettevaatust, kuri koer!“ Loomakaitse võiks säärased tegelased ette võtta.

Või siis need tüübid, kes viisid avalikku suplusranda boamao. Millise kehaosaga nemad mõtlevad?

Mõni lugeja imestab küllap praegugi, et kui loll see autor on, ja mõni lugeja tunneb äratundmisrõõmu, et ka tal on need asjad üle visanud.

Samuti ei mõista ma tegelasi, kes jutlustavad, kui kasulik on ravikanep. Ravimi puhul pole oluline, millisest toorainest teda tehakse, vaid tähtis terveks saamine. Minu arust soovivad ravikanepi propageerijad hoopis narkokanepit popsutada, aga ei julge seda välja öelda.

Ma ei saa ka aru neist, kes räägivad suurema sallivuse vajadusest, kuid lähevad keema juba siis, kui keegi tarvitab sõna neeger. Kuhu siis sallivus kaob?

Ka inglise keele poole kaldu keele- ja inforuum viskab mind aegajalt üle. Liialt palju lipsab meie igapäevajuttu sisse inglisekeelseid sõnu ja väljendeid. Kõik need fainid, djuudid, guudbaid. Sinnani välja, et mõned täiesti arukad inimesed räägivad, et „ma ei tea, kuidas seda eesti keeles öelda“.

Kuna eesti ajakirjanikud oskavad inglise keelt paremini kui vene keelt, siis saame lugeda kordades rohkem Kim Kardashianist kui Ksenja Sobtšakist. Oleme Los Angelese või Londoni eluoluga rohkem kursis kui Peterburi omaga, kuigi viimane asub Eestist vaid 150 km kaugusel. Kas keegi teab, kes on Rootsi seltskonnatähed? Või Soome omad? Keda jumaldavad lätlased? Mis toimub neis riikides?

Võiksin seda nimekirja jätkata pikalt. Mõni lugeja imestab küllap juba praegugi, et jumal kui loll see autor on ja mõni lugeja tunneb äratundmisrõõmu, et ka teda on need asjad üle visanud.

Aga õnneks ei koosne elu ainult ärritumisest ja nördimusest. Veelgi rohkem on asju ja nähtusi, mis rõõmu teevad. Kusjuures, kui ärritamist tekitavad sageli pisikesed asjad, siis rõõmu saab tunda ka suurest asjadest. Alates sellest, et Eesti on väga lahe koht elamiseks. Siin pole suviti põrgulikult kuum ja korraliku talve korral saab mitu kuud suusatada. Siin puuduvad vulkaanid, maa ei värise, suuremat sorti üleujutusi ei esine väga tihti. Tormid on enamvähem talutavad.

Rahvas on väike ja hoiab kokku. Mõned kiruvad, et Ott Tänakut kajastatakse liiga palju, aga tema võit teeb kõigil meele rõõmsaks.

Majandus kasvab kümnendat aastat järjest ja mööda riiki ringi sõites/käies võib igaüks oma silmaga veenduda, et Eesti on ilusam kui eales varem. Talud on korda tehtud, vili voogab, linnades käib ehitustegevus. Tihti on selle taga Brüsseli abiraha, kuid ka eestlased ise on üha jõukamad. Tallinna ja tema ümbruse elatustase on Euroopa Liidu keskmisest juba kõrgem.

Isegi paljukirutud Reidi tee hakkab valmis saama. Ja ta pole sugugi nii kole nagu rohelised hirmutasid.

Nautigem siis seda suve ja rõõmu, sest alati saab halvemaks minna!