Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Jaan Toots on ärijuht. Ja oi kui palju nõutakse poliitikasse äritaustaga inimesi! Neil olevat ettekujutus päris elust. Nad ütlevat, nagu asjad on. Nad olevat head ja kogenud juhid. Või vähemalt tihti nii arvatakse.

Tõsi, eks olegi Jaan Tootsil üht-teist ette näidata. Näiteks Tallinna Sadama juhatuse liikmena vedas ta uhke ja ülikalli söeterminali ehitamist Muugale. Hiljem asus ta juba hoopis teise firma, venelastele kuulunud Worldwide Investi (hilisem Trasngroup) etteotsa, et uhkelt sealsamas terminalis sütt vedada.

Nii et justkui täiuslik materjal poliitiku jaoks. Pole kahtlust, et Jüri Ratas hõõrus rõõmust käsi, kui nad koos Aadu Mustaga Tootsi Tartusse kandideerima said.

Elu näitas, et rõõmustamiseks leidus ka põhjust. Toots oli esimesest päevast peale toimekas – küll tõi ta erakonda raha, küll tegi usinalt kampaaniat. Siis aga sai temast Keskerakonna Tartu piirkonna juht ja asi läks huvitavaks.

Üks viimaste aastate suuremaid poliitilisi vajadusi osal valijaskonnal on see, et kõik senised otsustajad ja tavad täielikult läbi raputataks. Selle jaoks on päris paljudes riikides võimule või selle lävele upitatud terve plejaad aferiste, friike, sõimajaid, räuskajaid, valetajaid, enamasti lihtsalt lolle, aga vahel ka paadunud pätte. Nendega käib kaasas lubadus teha kõike hoopis teisiti.

Irvhambad juba on pakkunud, et üht Jaan Tootsi võiks vajada vabariigi valitsus, et kirbet õhku toast välja tuulutada.

No ja siis hakataksegi asju tegema teisiti või umbsõlmi harutama või tabusid purustama või dogmasid murdma või eliiti hävitama või mis need üsna sisutud põhjendused ongi. Muidugi läheb see tegevus vahel ka asja ette, nagu kottpimedas toas võib suurest kimbust huupi valitud võti lukuauku valatult sobida. Palju-palju sagedamini on tulemuseks aga lammutamine ilma sisuliste argumentideta, ilma plaanita ja alternatiivide kaalumiseta, see-eest aga eriti käpardliku elluviimise ning kõrvulukustava sõjakisa ja trummimüdinaga. Elagu muutused! Et oleks selge – asi pole muutustes ja asi pole ettevõtjates, neid on alati vaja. Asi on muutmises muutmise enese pärast, mõistlike argumentideta ja mõtlemata.

Siin me nüüd Tartus olemegi. Või mis nüüd meie – kodanikel on ju tegelikult kõik hästi, Tartu saab uue koalitsiooni ja võib liikuda reipalt edasi –, aga Tartu keskerakondlased on millegipärast hapude nägudega. Jahtides eiteamida, saadi eimidagi.

Kui selline tegevus nii hea mõte on, siis soovitaks kõigi Eesti poliitiliste umbsõlmede lahendamiseks oma Jaan Tootsi. Irvhambad juba on pakkunud, et üht Jaan Tootsi võiks vajada vabariigi valitsus, et kirbet õhku toast välja tuulutada. Rail Baltic vindub ja kipub graafikust maha jääma – äkki oleks sinnagi vaja mõnd korralikku lammutajat? Suusaliit vajaks uut suunanäitajat. Miks mitte? Kaitseministeerium madistab paari tuuliku pärast Sõnajalgadega – äkki mõni Jaan Toots paariks kuuks sinna kantsleriks panna? Sõbrad Postimehestki on kaua otsinud töörahu – ehk taas midagi selle ilma Tootsidele?

Oma Jaan Toots igasse erakonda!

Ah jaa, söeterminalis ulub juba tosin aastat tuul. Sütt seal pole ega tule.