Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora. Foto: Tiit Blaat

500 miljardit eurot. Viissada tuhat miljonit. Nii hoomamatult suure summa üle vaieldakse Euroopa Liidus.

Ka Eesti peab ütlema, mida ja kas üldse selle rahaga teha. Eile jõudsid peaminister Jüri Ratas ja rahandusminister Martin Helme väljendada diametraalselt erinevaid seisukohti.

Jutt on Saksa kantsleri Angela Merkeli ja Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni plaanist, kuidas turgutada-päästa koroonaviirusega võitlemisest räsitud Euroopa majandust. Plaani sisu on väga lihtsustatult öeldes selles, et Euroopa Liit võtaks rahaturgudelt 500 miljardit eurot laenu ja jagaks selle üle Euroopa laiali eesmärgiga hoida majandust käimas ja leevendada koroonakriisi kahjusid. Riigid, kes raha saaks, seda tagasi maksma ei peaks. Tegu oleks abi, mitte laenuga.

Suuremad abivajajad, mis koroonaga kõige valusamalt pihta said ja kus piirangud sellest tulenevalt kõige karmimaks kujunesid, olid Itaalia ja Hispaania. Aga ka Kreeka.

Kõik riigid, mille rahaasjade üle on meil nurinaid ja isegi ilkumist olnud kõvasti. Mitte ainult meil, vaid paljudel nn põhjariikidel. Ja muidugi Saksamaal.

Just sellepärast on plaan ajalooline. Saksamaa on teinud kannapöörde oma vankumatust ja kaua kestnud poliitikast, et nemad (ega keegi teine) ei pea kinni maksma lõdvakäelist eelarvepoliitikat, mis on uputanud mõned riigid võlgadesse, aga pole toonud tugevat ja konkurentsivõimelist majandust. Saksamaa on seetõttu jäigalt igasugusele Euroopa Liidu ühisvõlale ei öelnud.

Lihtne oleks purtsatada: mis pagana solidaarsus! Aga just seesama solidaarsus on Eesti viimase viieteistkümne aastaga mitu korda rikkamaks teinud ning peaasi – pakkunud meile julgeolekut ja kuulumist omasuguste sekka.

Järsku enam mitte.

Põhjus Saksamaa sellisele enesesalgamisele on sõna, mida europõlgurid üle kõige vaenavad – solidaarsus.

Miks peaks Saksamaa tahtma teiste riikide hädasid ja raiskamist kinni maksta? Milles Saksamaa süüdi, kui on ometi teinud kõike õigesti? Nemad ei lammutanud oma epideemiaga võitlemise süsteemi, ei tõmmanud heal ajal koomale oma haiglasüsteemi, ei unustanud sahtlisse kriisiplaane, vaid hoidsid valmisolekut. Nad hankisid varakult kaitsevahendeid ja hingamisaparaate, neil oli varuga haiglakohti, nad reageerisid kiiresti ning hakkasid koroonakahtlasi testima ja isoleerima teistest varem. Tulemuseks üle viie korra väiksem koroonasuremus kui Itaalias, Hispaanias või Ühendkuningriigis.

Kriis on kasinate ehk konservatiivse ehk vastutustundliku rahapoliitikaga riikide argumente pigem tugevdanud. Ei saa suure võlaga endale paremat meditsiini- või haldussüsteemi.

Aga Saksamaale see enam ei loe. Nad on valmis kõik need head argumendid mõneks ajaks riiulile tõstma.

Sest nende hinnangul on mõistlikust poliitikast üle... solidaarsus.

Kui praegu kriisis enam kannatada saanud riigid omapäi jätta, siis seda nad alla ei neela, arvatakse. Sel juhul võib Euroopa päriselt taastükelduda, mille hind oleks kõigile märksa rängem kui see viissada tuhat miljonit. Vaesus, viletsus ega populistid ei tapa Euroopat. Küll aga võivad seda teha kadedus ja kibedus, mis tulevad sellest, et Saksamaa, va oivik, ei jaga oma prisket pretzel’it nendega, kellel – ükstapuha kas enda süül või mitte – seda pole.

Ja teised tublimad jagagu muidugi ka.

Meie jaoks on valik väga põhimõtteline. Õigus on korraga nii Helmel kui ka Ratasel. Ühel pool on meie praktiline instinkt, alalhoidlik ja vastutustundlik rahapoliitika, meie pikaajalise joone järjepidevus, meie kauakorratud argumentide elujõud, meie rehepaplik endalekahmamise soov. Ja teisel pool on midagi udust ja emotsionaalset – solidaarsus.

Lahendus pole sugugi enesestmõistetav. Lihtne oleks purtsatada: mis pagana solidaarsus! Aga just seesama solidaarsus on Eesti viimase viieteistkümne aastaga mitu korda rikkamaks teinud ning peaasi – pakkunud meile julgeolekut ja kuulumist omasuguste sekka.

Oleme sellest tohutult võitnud, rohkem kui keegi teine, ja seetõttu ei peaks me solidaarsuse eest seisjate põlastamisel ja kritiseerimisel vähemalt esirinnas olema. Ega peaks karjuma: „Aga mulle? Mina pean saama kõige rohkem!“

Julgeolek on meie A ja B ja C ja X ja Y. Seetõttu tuleb siin endaga suur ja raske dialoog maha pidada ning iga hinnaga aidata saavutada suur üleeuroopaline kompromiss. See ei pruugi meile meeldida, aga meil on seda vaja.