Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Selle suve suur hitt elektritõukeratas on paljudele pinnuks silmas. Mõnele ei meeldi nad kõnniteel. Mõnele ei meeldi sõiduteel. Mõni hakkab lausa närviliselt signaalitama, kui tõukeratturit teeservas näeb.

Käib vilgas arutelu selle üle, kuidas nende kasutust peaks reguleerima. Eksperdid, kel liiklusseadus oma töö tõttu täht-tähelt peas, muudkui liigitavad elektritõukeratast (muide, igaüks isemoodi) ja vastavalt siis selgitavad, kus ja kuidas sellega mingil juhul sõita ei tohiks.

Nii kui tekivad pisikesed inimlikud vabadused, mingid uued võimalused, siis väga paljude esimene või vähemalt teine mõte on see, kuidas neid koomale näpistada. Riigi ja linna – avaliku võimu – esimene mõte on see igatahes: välja mõelda, luua, täiendada, lihvida üha uusi eeskirju. Ikka selleks, et seda tekkinud vabadust kängitseda.

Vabadus nagu ei sobiks paljudele.

Sest see ju on nende rendi- ja elektritõukside peamine sõnum: vabadus liikuda kiiresti, linnaõhku saastamata, suurt ruumi võtmata sinna, kuhu vaja. Poodi, kontorisse, parki, vanalinna, kangialustesse, sisehoovidesse, katustele – igale poole! Värske ja kraadi võrra puhtam linnaõhk kõrvus kohisemas.

Ega muidu need nii populaarseks poleks osutunud! Need sobivad inimestele.

Kui nendega peaks alati olema kiiver, juhiluba, 60 meetrit pikivahet ja kiirusepiiraja 7 km/h peal ja nendega tohiks sõita ainult kindlal etteantud trassil nagu euroeesistumise aegne „isesõitev“ buss, siis, võite kindel olla, keegi nendega ei sõidaks ka.

Elektritõukeratas võikski olla selline hübriid, millega võid sõita igal pool: kõnniteel, jalgrattateel, sõidutee servas, pargiteel, murul, kui soovi on. Või purskkaevu äärel (kuni kogu täiega vette plartsatad). Nagu ka jalgratas.

Lihtsalt mõistlik tuleb olla – see võikski olla kogu eeskiri. Tuleb arvestada teiste liiklejatega. Sellega, et need jäävad äkki seisma. Sellega, et jalakäijad – iga jalgrattur teab seda väga hästi – võivad suvalisel hetkel pilku telefonilt tõstmata hakata liikuma suvalises külgsuunas ja jäädagi liikuma. Sellega, et väikelapsed võivad igal hetkel tõestada, et teavad sünnipäraselt suurepäraselt, mis on Browni liikumine.

Kui anda natuke aega harjuda, kujuneb küllap välja üsna mõistlik korraldus ja, oh imet, inimesed hakkavad ühte linna ära mahtuma ilma elusid ohustamata.

Ja kui rääkida nüüd nendest ohtlikest olukordadest, siis ega neid nii palju polegi. Eelmise kuu lõpuks oli väidetavalt suve jooksul toimunud üks (1) elektritõukeratturi põhjustatud õnnetus.

Eelmisel reedel tuli aga kurb uudis: „06.09.2019 kell 17.00 teatati liiklusõnnetusest Tallinnas Mere pst ja Ahtri tn ristmikul, kus 55-aastane mees sõitis sõiduautoga Opel Zafira otsa ristmikul jalgrattarajal elektritõukerattaga liikunud ja ristmiku ületamist lõpetanud jalakäijale, 22-aastasele naisele. Jalakäija toimetati Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Opeli juht lahkus sündmuskohalt, kuid tabati hiljem.“

Mis me teeme siis nüüd? Kas keelame kõik autod ära? Või algatuseks ainult Opelid?

Või siiski panustame igal võimalusel sellele, et üha rohkematel vabaõhukulgejatel oleks linnas ruumi, kus kulgeda?

PS. Nagu rubriigist Bääd näete, ei esita see juhtkiri seekord kogu toimetuse arvamust. Vabaduse märk seegi.

PPS. Üks asi häirib mind siiski ka. Äkki ei jätaks enam neid elektritõukse lihtsalt suvaliselt tänava peale ja kõnniteedele külili vedelema? Aga ehk on seegi lastehaigus nagu püksipissimine ja toidu sülleajamine. Vast läheb üle.