Üks väike (ja teiste seas täiesti ebaoluline) rõõmuke oli jälgida ilmselgelt ülepingutatud reaktsioone, mis tulid saate eetriskäimise järel. Mõnikord lõbustasime end sellega, et püüdsime enne eetrit ära arvata, kes seekord nõuab saate keelustamist, Eesti Rahvusringhäälingu tsenseerimist või mingit sorti avalikku vabandust kelleltki (harilikult neilt, kes ei puutunud üldse asjasse).

Neid nõudmisi peaaegu alati oli. Kord viskus võitlusse Evelyn Sepp, kord läks hari punaseks rahvakirjanik Erik Tohvril. Peaaegu alati võis kindel olla Heimar Lengi peale. Solvunuid ja keelatasoovijaid oli muidugi veel.

Meile, nagu juba öeldud, tegi see harilikult nalja. Miks?

Sest mitte kunagi, ühelgi hetkel polnud „Tujurikkuja“ eetrisseminek või meie kui autorite väljendusvabadus päriselt ohus. Kordagi ei tekkinud tunnet, et asi läheb „tõsiseks“. Et päriselt võiks keegi, kellest midagi sõltub, mõni minister või ERRi juhatus või saatkond või kes iganes, tõsimeeli taotleda ühiskonda peegeldava kriitilise naljasaate keelamist.

See – nõudmise absurdsus – võttis keelamisjutult igasuguse jõu.

Pole enam karjuvalt ebarealistlik, et üks erakond, kannatamata endasuunalist hästi sihitud ja sõnastatud kriitikat, võiks võimule saades hakata ühe teatri või kellegi teise loomevabadusse ideoloogilistel põhjustel sekkuma.

Sel nädalal, reageerides teater NO99 dramaturgi Eero Epneri esseele Postimehes, väljendas Varro Vooglaid arvamust, et kui EKRE võimule tuleb, „jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt, nagu NO99 teater, võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära“.

Reaktsioon avalikkuses, nii vanas kui ka sotsiaalmeedias, on olnud tulikuum.

Häiritud on mitte ainult krooniliselt ärevad isendid, vaid palju laiem seltskond.

Vaatamata isegi sellele, et Varro Vooglaid pole EKRE liige, ei kõnele nende eest ega ole positsioonis, mis võimaldaks tal teatrite mängukavasid või terveid truppe allavett lasta.

Milles siis asi?

Kahtlustan, et tema mõttekäik ei mõju enam uskumatuna. Pole enam karjuvalt ebarealistlik, et üks erakond, kannatamata endasuunalist hästi sihitud ja sõnastatud kriitikat, võiks võimule saades hakata ühe teatri või kellegi teise loomevabadusse ideoloogilistel põhjustel sekkuma.

Poolas, mida EKRE avalikult eeskujuks toob, on see juba juhtunud.

Sellest, veel mõne aasta eest naeruväärsest ohust on saanud meie avalikus ruumis äkitselt usutav võimalikkus. See on suur muutus. Ja näitab, et Eero Epneril on õigus.

„Kurb!“ nagu armastab öelda teine EKRE suur eeskuju, Donald J. Trump.