Erik Moora Tiit Blaat

Isikuandmete kaitsmine on tähtis. Turvaline koolikeskkond on tähtis. Laste omavahelised head suhted on tähtsad. Mis tahes alal nõrgemaid tuleks toetada ja innustada, mitte häbimärgistada – see põhimõte on ka tähtis.

Nende heade asjade tagaajamisel saab aga ilmselgelt üle pingutada, nagu näitab ka õiguskantsleri õiguslik analüüs. Selles leiab ta, et „laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed (sealhulgas ka spordipäeva tulemused – EE) on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust.“

Õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on Madise sõnul õigus teada vaid lapsel ja tema vanemal või eestkostjal. „Õpilane võib aga keelata oma hinnete avaldamise ka oma vanematele või eestkostjale,“ võtab Delfi õiguskantsleri kirja kokku.

Kes oleme meie, et kahelda lugupeetud õiguskantsleri õiguslikus analüüsis? Asi paistab olevat ikkagi õiguses endas.

Mis on spordipäeva mõte ilma tulemusteta, ilma pingereata, millest näed, milles oled parem ja milles viletsam kui su parim sõber, raevukaim rivaal või ülejäänud klassikaaslased ning kui suured on vahed sinu kasuks või kahjuks?

Ja kui on, siis oleks siinkohal otstarbekas kahe käega katkuda selle kihutava reguleerimisrongi hädapidurit. Need väärtused, mis avalõigus mainitud said, asetavad vajaliku privaatsuse lati mingile kõrgusele. Ütleme tinglikult, et see võiks mõistlikus ühiskonnas olla näiteks meetri kõrgusel. Sellise keeluga aga rammime me seda latti pika ja jäiga teibaga ja kavatseme selle meetrikõrguse lati ületada kindlasti mitte vähem kui kuue meetri kõrguselt.

Ilmne tendents loobuda hinnete panemisest, lõpueksameid koomale tõmmata ja nüüd hindeid ja sporditulemusi peita peegeldab mingit veidrat ettekujutust, justkui reaalne, aus võrdlus teistega, tegelik tagasiside on miski, mis lapsi ja noori kahjustab.

Kas tegelikult asi vastupidi ei ole?

Püüdlus iga hinna eest ära hoida laste sattumist loomulikku (ja tegelikult väga leebesse) konkurentsikeskkonda, kus päriselt oma võimetest aru saada ning sellest mingeid järeldusi teha, on arusaamatu.

Mis on spordipäeva mõte ilma tulemusteta, ilma pingereata, millest näed, milles oled parem ja milles viletsam kui su parim sõber, raevukaim rivaal või ülejäänud klassikaaslased ning kui suured on vahed sinu kasuks või kahjuks? Mida ütleb mulle fakt, et hüppasin kolmikut 3.20, kui ma ei tea, et kõik teised hüppavad 9 meetrit?

Ja kuhu üldse selline loogika meid juhib? Kas igasugune sporditegemine lõpetatakse? Paratamatult eristab see ju tugevamaid ja nõrgemaid, kiiremaid ja aeglasemaid, osavamaid ja kohmakamaid. Kui kohutav!

Viimase sammuna peaks ehk ühe soojaga lõpetama ka muud ühistegevused? Sest nähtuse nimega elu käigus võib kellegi enesehinnang ju kogemata mõne väikese täkke saada.

On päris huvitav, kuidas konkurents, mis on alati olnud paremaks saamise peamine käivitaja, on sammhaaval muutunud millekski, mida iga hinna eest välja juurida ja pehme ning sooja tekiga katta. Kuni lõpuks ei saa paremaks keegi.