!!!Alustasin seda juhtkirja igaks juhuks kolme hüüumärgiga. Seda ei peeta küll heaks tooniks, aga siiski on teema, millest täna kirjutan, nii tähtis, et vähemaga ei saa.

Et praegune olukord jääks teema kaalukusega mingissegi viisakasse proportsiooni, palun seda juhtkirja lugeda karjudes. Täiest kõrist! Veresooned laubal lõhkemas.

Kõik sai alguse sellest, et Brüssel hakkas inimeste elu paremaks tegema. Ühtäkki oli europarlamendis idee „laual“. Jutumärgid on vajalikud, sest mingit lauda muidugi polnud, võrratu mõte hõljus lihtsalt lõpututes monotoonsetes koridorides sihitult ringi. Ja sinna ta oleks jäänudki.

Aga õnneks on meil olemas Jean-Claude Juncker! Tema juba head ideed raisku ei lase. Ma ütleks isegi, et ta on ainuke antenn selles metsas. Tema alati nii terav taju, mida nelja-viie hommikuse šampanjapokaaliga (te ju mõistate – ishias on ikkagi ishias) täiendavalt vahedamaks ihutud, püüdis selle idee kinni. Kõige õigemal hetkel.

Kohe-kohe oli algamas Junckeri viimane kõne olukorrast liidus. Tekst oli valmis. Tekst oli hea. Kõik oli olemas. Ainuke häda, mis Junckeris pisukest kripeldust sünnitas, oli see, et tekstis polnud ühtki mõtet. Eriti veel sellist, mis kellelegi korda läheks. Üldjuhul poleks see muidugi kedagi häirinud, aga viimaselt kõnelt tahaks pisut enamat.

Nii sündiski Algatus kellakeeramise lõpetamiseks. Väga hea on see Algatus iseenesestki, aga tõelise väe omandab see, nagu Euroopa asjad ikka, teostuses.

Sest nüüd peavad selles kokku leppima 28 Euroopa riiki. Ja siis veel europarlament ka. Mis saaks minna valesti? Ei kujuta ette! Et Kreeka rahvas on kellakeeramise lõpetamisele vastu? Pole hullu, nad on juba ammu kõigele heale vastu, mis neile pakutakse. Isegi meie armulikule päästepaketile oldi vastu. Küpros on ka vastu? Nojah, saame üle. Nagu ikka oleme üle saanud. Iiri saarel võib tekkida kaks ajavööndit? Eks ole britid süüdi kõiges, hapud õunad õnnetuses.

Euroopa, see kaduv maailmajagu, sai hetkeks uue hingamise. Meie kohus on aga märgata, et siin võib peituda Eesti Järjekordne Suur Hetk.

Euroopa, see kaduv maailmajagu, sai hetkeks uue hingamise. Meie kohus on aga märgata, et siin võib peituda Eesti Järjekordne Suur Hetk.

Kui selgus, et soomlased, va sunnikud, tahtsid hüpata hoopis Rootsi aega ning jätta meid Läti ja Leeduga suveaega, siis tegi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Toomas Vitsut avalduse (vist selle Riigikogu tsükli esimene temalt), et soomlased võiks korra veel mõelda.

Tore küll, aga sellest on selgelt vähe. Me suudame rahvana rohkem!

Me peame kellakeeramise üle arutlema palju rohkem, palju põhjalikumalt, palju laiapindsemalt! Iga eestlane peab saama oma arvamust avaldada ning artikleid ja telesaateid peaks tulema tuhandeid. Taas tuleks käivitada ja kaasajastada ETV legendaarne saade „Mõtleme veel (kellakeeramise peale)“.

Et oleks, mille üle arutleda, käime Läti ja Soome vahele nagu haamri ja alasi vahele jäänud rahvale välja ka omapoolse idee. On ju selge, et Lõuna-Eesti peab jääma Lätiga ühte ajavööndisse, et kodanikud piiripoodi hiljaks ei jääks. Sama selge on, et Põhja-Eesti peab käima ühe kella järgi Soomega.

Meie targal ja töisel valitsusel on olemas värske ja edasiviiv kogemus, kui kehtestati senise mõttetult lihtsa ja tüütult ühetaolise tulumaksu asemele 6000 astmega tulumaksusüsteem. Ehkki virisejaid leidus, on see ometigi valitsuse suurim saavutus ja ilmne edulugu (edestades isegi teatud joovastavaid aktsiisitõuse). Eesti on olnud ja peab jääma suunanäitajaks!

Seega edastan Eesti rahvale ning meie targale ja töisele valitsusele ettepaneku teha Eestisse 60 ajavööndit. Need võiksid paikneda n-ö horisontaalselt ehk umbes kolme kilomeetri laiuste ribadena, mis kulgevad läänest itta. Igaühes erineks aeg naabri omast minuti võrra. Tallinnas on Soomega ühine igavene talveaeg ja Valgas Valkaga ühine igavene suveaeg.

On analüüsitagi selge, et meie rahvamajandusele oleks see lõputult kasulik. Tööd saaksid tuhanded programmeerijad, kes arvutikellasid ühtlustaks (Ela igavesti, e-Eesti!). Õitsele lööks kellatööstus, mis saaks hotellide vestibüülidesse toota kellasid kirjaga „Tsiistre“, „Muhu“ ja „Rannapungerja“. Tööd ja leiba saaks ajalehed, kes trükivad ära telekavasid, mis oleks sel juhul vaja välja anda ju 60 eri versioonis. Ka ühiskonna sotsiaalne sidusus kasvaks, sest inimesed saaks vestelda palju pikemalt kui varem. Seni on kahe eestlase suhtlus reeglina piirdunud paari ilmateemalise umbmäärase mõminaga, aga nüüd saaks alati ja kindla peale küsida ka „Kule, misse kell teil on präägu?“.

Mis saaks minna valesti?

Palun kõigil selle artikli kommentaariumis hästi pikalt avaldada oma arvamust kellakeeramise kohta.

Ühtlasi palun Eesti Ekspressi toimetusele anda tänavune Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhind, mille kandidaate 1. novembrini esitada saab.

!!!

!!!