Selles kriisis on tehtud enneolematuid otsuseid. Paljud riigid panid jõuga ja päevapealt kogu oma elu seisma. Paljud – teiste seas ka Eesti – jätsid suure osa ettevõtetest ja avalikust elust küll käima, aga piirasid igal moel rahvahulkade kohtumist. Ja väga paljud riigid – teiste seas ka Eesti – panid kinni oma piirid.
Eesmärk neil sammudel, me ei tohi unustada, oli tõkestada ja aeglustada vastikult nakkava uue haiguse plahvatuslikku levikut.
Esimestena mainitud meetmed (nii täielik sulgemine kui ka mõõdukamad, sihitud piirangud) on vaieldamatult töötanud. Riigid, mis reageerisid varakult, on saanud haigestumise kõverad ootamatult edukalt alla. Riigid, kus jäädi hiljaks ja kõheldi, võitlevad siiani tavapärasest tunduvalt suurema suremuse ja rohkem levinud koroonaviirusega.
Eestil oli õnne olla kiiresti reageerijate seas ja tarkust olla mõõdukamalt, aga siiski tõhusalt reageerinute seas. Muidugi, see mainitud tarkus oli võimalik ainult tänu sellele mainitud õnnele, aga sel pole tähtsust.
Piiride avamine ei tähendaks, et kõik inimesed nüüd ilmaasjata reisile viskuvad. Võib päris kindel olla, et igaüks mõtleb sel aastal kümme korda, enne kui kuhugi minema hakkab.
Viimane meede – kinnised piirid – on aga ilmselgelt osutunud praagiks. Kui selle mõte oli takistada viiruse liikumist riigist riiki, siis kukkus see haledalt läbi. Mitte ükski riik meie maailmajaos pole pääsenud viiruseta.
Ja kui sellel sammul oli alguses mingi iva – ära liigu, ära trügi, ära tassi viirust! –, siis praeguseks on see oma mõtte suuresti kaotanud. Inimesed liiguvad riigi sees tunduvalt enam kui üle piiride, ja piiri taga on enamasti üsna sarnane haiguse levikupilt.
Pole suurt vahet enam, kas liigud kodumaal või liigud mujal.
Küll aga on sümboolselt meile kõigile, ning väga paljudele ka eluliselt ja praktiliselt väga suur vahe, kas saab liikuda või mitte. Just sellepärast on paljud riigid Euroopa koroonaplahvatuse südames avanud üha uusi piiripunkte, üha enam võimaldanud töörännet Schengeni lepingu maade vahel.
Isegi Poola, sisepoliitilistel kaalutlustel piiri sulgemise esientusiast, hakkas taas väljastama ukrainlastele tööviisasid ning kõigist naaberriikidest töötajaid ilma kaks nädalat kinni istumata sisse lubama.
Eesti aga kuulub riikide hulka, kes on kuulutanud, et piiride avamine tuleb alles siis, kui kõik muu on leevendatud, nii kaugel kui võimalik.
Piiride avamine ei tähendaks, et kõik inimesed nüüd ilmaasjata reisile viskuvad. Võib päris kindel olla, et igaüks mõtleb sel aastal kümme korda, enne kui kuhugi minema hakkab.
Sama kindel võib olla, et ka nende väheste hädavajalike reiside tegijad toovad siia viirust juurde. Nagu toovad kõik, kes igapäevaselt väljakuulutatavatest leevendustest, olgu need rahvarohked rituaalid pühas jumalakojas või eestlastele veel palju pühamas kaubanduskeskuses, osa soovivad saada. Massiürituste avamisest oleme me ilmselt veel kaugel. Piiride avamisest aga ei pea olema.
Meie, kes me avatust vajame rohkem kui mis tahes suur majandus, kes me Euroopa Liidu vabadustest, koostööst ja tugevusest võidame ka rohkem kui mis tahes Lääne-Euroopa riik, peaksime olema kindlalt esirinnas ja saatma signaale usaldusest ja koostööst, mitte sulgemisest ja umbusust.
Mis oleks, kui kuulutaks Euroopa päeval, et Eesti teeb kogu Schengeni alale kingitusena lahti töörände ja kutsub ka kõiki teisi seda tegema? Muidugi kontrollitult, muidugi distantseerudes, muidugi ettevaatlikult. Boonuseks võiks lisatud olla selge plaan, kuidas, millal ja mis tingimustel ootame siia ka huvi- ja puhkusereisijaid.
Maailma see ei päästaks, aga me saaksime vahelduseks olla Euroopas eestvedajad, mitte pidurid. Luuletaja ütleks ehk isegi, et see oleks nagu värske kevadtuul.
