On täiesti mõistlik kive lakkuda. Selline tegevus on asjakohane ja vastab igati teaduslikele standarditele. Seda kinnitas üks sotsiaalmeedia säutsujada, mis – nagu nad ikka tulevad – puhtjuhuslikult mu ekraanile maandus.
Säutsujaks oli Kanada geofüüsik Mika McKinnon ning ta reageeris ringlevatele meemidele, mis tögavad kivimiuurijaid, kes oma leitud ja uuritavat kraami lakuvad.
McKinnon seletas, et teatud kivimite määramisel on nende mekkimine kõige kiirem ja täiesti aktsepteeritud viis. Lakkumine on sageli ainuõige strateegia olukorras, kus välitöödel kogu laborikola kaasas ei ole.
Edasi tuli detailne ja erakordselt naljakas selgitus, millist kivi on mõistlik lakkuda ja millist mitte, millal tasub keel suust välja ajada (näiteks evaporiidide haliidi ja sülviini eristamisel – loogiline, eks ole) ja millal tuleb see iga hinna eest ära peita, praktiliselt alla neelata (kivide puhul, mis lõhnavad nt küüslaugu järele). Magustoiduks analüüsis ta veel ka seda, kui valesti on kive lakkunud erinevad ekraanikangelased, „Kariibi mere piraatide“ Jack Sparrowst kuni „Tähesõdade“ kangelasteni.
Loed, naerad ja mõtled, et selle kõige peale lihtsalt ei tule. Aga ometi on see teaduslikult põhjendatud.
Olgu see ka kinnituseks, miks on meie otsustajate sekka vaja senisest palju enam teadlasi. Sageli paistavad teadlaste nikerdamised välja naeruväärsed, aga selles ei ole sugugi süüdi teadlased, vaid vaataja enda pilk on teatud teemade puhul lihtsalt haledalt tömp.
Nii ongi juhtunud, et sõnades on kõik otsustajad suured teaduse toetajad, aga tegudes on teaduse rahastamise osakaal SKTst viimastel aastatel hoopis kahanenud. Ometi sõltub sellest üheselt Eesti tulevik.
Kui president Kersti Kaljulaid ütles Roosiaias: „Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid,“ siis on selles ülisuur iva: mitte keegi teine peale teadlaste ei seisa teadlaste huvide eest, ei mõistagi neid lõpuni. Eemalt piidlejale paistab teadlaste töö sageli näiteks perversse kivilakkumisena, selle tähendust lihtsalt ei osata näha.
Tänases riigikogus on, olgem ausad, teadlastest karjuv puudus. Endisi ajakirjanikke on selgelt ülearu ehk tervelt neliteist. Endisi omavalitsusjuhte on ka päris viisakalt (viisteist), endisi riigiametnikke on kümmekond. On natuke kultuuritegelasi, on mõned õpetajad, on ports ettevõtjaid. Aga teadlasi ei ole peale professor Aadu Musta – pange nüüd hästi tähele – mitte ühtegi! Kui teha ülisuur mööndus ja nimetada aastaid juba vaid elukutselise poliitiku leiba mekkinud Igor Gräzinit vanast rasvast õigusteadlaseks, siis … ahjaa, ka tema läks ju äsja Brüsselisse ära.
Ühesõnaga, lage plats. Ja ometigi pole tee poliitikasse teadlastele kunagi olnud ühesuunaline (nagu näiteks ajakirjanikel pigem kipub olema). On tuldud, tehtud Eesti hüvanguks head poliitikat ja siis mindud edukalt universitasse tagasi. Professor Rein Taagepera näitel – lausa erakonna eesotsast.
Nii et, head teadlased, kui mõni erakond teid kandideerima kutsub, öeldagu seekord julgelt jah. Eesti ja lapselapsed tänavad teid. Mis siin ikka pikalt mõelda!
Kui nihu läheb, siis saab alati tagasi minna oma tuuma lõhestama. Või kive limpsima.
