Tegelikult teavad ilmselt kõik kohvisõbrad, et Eesti kohvikutes on kohv vastikult kallis. Endamisi on selle üle nurisenud kindlasti tuhanded. Öeldagu mis tahes, kolm eurot topsitäie kuuma kibestatud vee eest, mis pealegi paljudele sõltuvustoode, on ikka üle võlli küll. Aga millegipärast oleme selliste asjadega harjunud ega märka, et tegelikult on asi jama ja sellega ei peaks leppima.

Selleks pidi tulema pauk luuavarrest ehk kõigist Eesti inimestest oli just edukas ettevõtja Indrek Kasela see, kes hüüdis: liiga kallis! Aitab! Kõrini! No pasaran! Tema üleskutse lõpetada kolmeeuroste kohvide ostmine käivitas lausa väikese rahvaliikumise. Kaaskodanikud hakkasid oma kohvitopse ja nende hindu sotsiaalmeedias jagama, mindi vaidlema, kas süüdi on ahned kaupisikud või totakad ja raha lugeda mitte oskavad ostjad ning kas Eestis on kohv liiga kallis või hoopis palk liiga väike.

Indrek Kasela sai ennast Nõia-Intsu eeskujul uhkelt koguni Kohvi-Intsuks tituleerida.

Ennegi on selliseid asju juhtunud. Näiteks pensionirahaga. Aastaid on kogutud ja kogu aeg teatud, et ega nendel sambafondidel väga sügavat majanduslikku mõtet pole ning pankade teenustasud ületavad hea maitse piiri. Nüüd aga, suuresti tänu pensioniühistule Tuleva (asutajate seas, oh imet, taas hr Kasela), märgati seda teemat justkui uuesti.

Küsimus seisneb aga selles, mida selliste teadmistega peale hakata. Valdav enamik meist tegelikult ei tee midagi. Laseme aga samas pensionifondis laisalt edasi ja lürbime oma harjumuspärast kuumjooki ka ikka edasi.

Indrek Kasela sai ennast Nõia-Intsu eeskujul uhkelt koguni Kohvi-Intsuks tituleerida.

Seega, ega need kohvid siin enam väga odavamaks ei lähe. Tee mida tahad. Võib-olla kuhugi tehakse kohvik, mis hoiab oma hinnad hea maitse piires, aga ega suurem osa meist sellepärast oma igapäevaseid marsruute ei muuda.

Nii et lahendus peab tulema ikkagi teistpidine. Tuleb hakata rohkem teenima. Mis seal salata, tegu on päris ränga väljakutsega, sest Eesti on juba täna pururikas maa.

Veebileheküljele GlobalRichList.com saab igaüks toksida oma sissetuleku ja vaadata, kui palju on maailmas temast rikkamaid ja kui palju vaesemaid inimesi. Kui panna sinna Eesti praegune keskmine palk, siis me näeme, et keskmine eestlane kuulub kahe protsendi maailma kõige rikkamate inimeste hulka. Jah, just, 98 protsenti planeedi elanikest on meist vaesemad.

Näiteks Eesti keskmise aastapalga teenimiseks peab keskmine zimbabwelane töötama tervelt 34 aastat. Oma ühe aasta palgaga saab keskmine eestlane kuu aega üleval pidada tervelt 112 Pakistani arsti.

Ei tea, kui usaldusväärne see lehekülg ja sealsed algoritmid täpselt on, aga suurusjärk on ilmselt õige. Kui tahame, et kolmeeurosed kohvid meid nutma ei ajaks, peame oma nutikusega suruma ennast veel kõrgemale, sinna ühe protsendi sisse.

Nagu näiteks Šveits on teinud.

Šveitsis on kohvikud rahvast murdu täis, keegi ei nurise.

Kohv aga maksab meie rahas viieka.