Igal osapoolel eraldi on kolm võimalikku eelistuste pingerida. Enamikul juhtudest ja enamiku inimeste jaoks võiks isiklik pingerida olla selline: 1. võit (sest kes ei tahaks võita), 2. kompromiss (sest kui võita ei õnnestu, siis saab siit midagigi), 3. kaotus (selgelt viletsaim lahendus).

Aga mõeldavad on ka hoopis teistsugused eelistused, näiteks pingerida 1. võit, 2. kaotus, 3. kompromiss. Sel juhul eelistab osapool minna täispangale ning kompromisse ei tee. „Punased jooned“, „põhimõtetega ei kaubelda“, „meie järele ei anna, sest me kaotaksime oma näo“ ja teised sellised õigustused.

Mõnikord paistavad pöörasemad meist viskuvat konfliktidesse, kust lausa tahetakse väljuda kannataja ja peksasaanuna, et äratada haledust. Pigem otsitakse kaotust, ent igatahes mitte kompromissi.
Kui kamp sotsialiste-riigireetureid läheb lossiplatsile kamba ekreiitide-natsidega vaidlema, siis ei tule sealt mingit ülesehitavat, plusspoolele mahtuvat lahendust.

Demokraatlikus ühiskonnas võiks aga pingerida olla hoopis erisugune ja kõige eelistatum lahendus võiks olla kompromiss. Sest see on ainus lahendus, kust kõik osapooled midagi võidavad. Ja veel tähtsam – keegi otseselt ja täielikult ei kaota. See tähendab, et osalised saavad ka tulevikus koostööd teha, probleeme lahendada ja keegi ei jää häbisse, rusikas taskus, esimest kättemaksulöögihetke ootama.

Selline otsustamisviis on iseloomustanud Lääne demokraatiaid päris pikka aega. Parteisüsteemid on välja kujunenud ning teatakse: ikka tuleb peagi, käsi pikalt ees, minna tänase kaotaja juurde hääli või tuge lunima. Siis on ju parem, kui see pole eelnevalt nurka surutud ja marru aetud. Selline kompromissile orienteeritud mõtteviis on aidanud sündida kõige jõukamatel ja rahumeelsetel riikidel.

See otsustamise kultuur on aga tänaseks surnud.

Kui kamp "sotsialiste-riigireetureid" läheb lossiplatsile kamba "ekreiitide-natsidega" vaidlema, siis ei tule sealt mingit ülesehitavat, plusspoolele mahtuvat lahendust. Juba tükk aega tuleb sellistest asjadest ainult jama.

Parteide omavahelised suhted (nii vanade kui uute vahel) põhinevad ennekõike välistustel. Meie välistame selle, meie jaoks on too vastuvõetamatu, meie keeldume seda küsimust isegi arutamast, kui nõuate seda või nõuate teist, ei saa te isegi laua äärde!

Mitte ainult meil siin.

Ameerikas võib president valetada, räusata, esineda ogarustega 24/7, alandada nõrgemaid ja kannatajaid, aga see kõik ei tähenda midagi. Vabariiklased valivad ikka vabariiklasi ja demokraadid demokraate.

Pool Euroopat on maadelnud või tänagi maadlemas sellega, et ei suudeta valitsusi moodustada, sest parteisid on kõvasti juurde tulnud, kompromissivõimet aga kümnekordselt kaotsi läinud.

Britid seisavad kõige kahjulikumate tagajärgedega – ilma lepinguta – Brexiti lävel, sest erinevad grupid parteide sees ja kõrval, kellest nädala pärast toimuval parlamendi alamkoja hääletusel tulemus sõltub, välistavad kompromissid, tulgu või katastroof.

Prantsusmaal võib valitsevat leppimatust mõõta põlema pandud autode või rüüstatud väikepoodide plahvatuslikult kasvava arvuga.

Meie ise, sotsiaalmeedia lõhestaval tõukel, oleme sellise tee endale valinud. Ei saa öelda, et see meie ühiskonda kuidagi tervemaks muudaks või kellegi tegelikke probleeme lahendada aitaks. Vastupidi.

Praegu on aeg, kus loeb ainult võit ning kompromiss on nõrkuse tunnus ja viimane võimalus. Ehkki me keegi ju tegelikult nii ei ela, me pole lollid. Ühiskondlikes asjades ronime siiski leeridesse, mis oma olemasolu õigustavad sellega, kui leppimatult sai võideldud, kui täielikult vastane purustatud, mil moel teda alandatud.

Paraku näitab elu, et vihaseks aetud valijat (isegi kui see viha on sisuliselt alusetu ning seda toidab vaid mõne poliitiku katkematu tähelepanuvajadus) on ohtlikult lihtne lollitada.