Erik Moora Foto: Tiit Blaat

Südamega Maa küljes olevad inimesed on praegu väga häiritud – Amazonase vihmamets põleb suure hooga. See on ülemaailmne teema number üks. Nõutakse sekkumist. Ahastatakse. 100 000 põlengut tänavu! Rekord! Maailma kopsud hävivad! Valitsus kustutagu kohe!

Kuulsused löövad lokku, jagavad fotosid leekides vihmametsast. Nõuavad maailma reageerimist.

See kõik oleks justkui enneolematu, erakordne häving. Midagi nagu oleks muutunud just praegu. See ei vasta paraku tõele.

Väga lihtne on muretsejaid-võitlejaid naeruvääristada, nende pingutusi mõnitada.

Näiteks juhtides tähelepanu, et Amazonase vihmamets ei ole tegelikult „maailma kopsud“. See on ammu teadlaste poolt ümber lükatud. Seal küll toodetakse tohutus koguses hapnikku, kuid metsa „hingamise“ ja laguprotsesside käigus kasutatakse see kõik ka ära. Hapnikutootmise ja -tarbimise vahekord on sealses vihmametsas nibin-nabin nullis.

Või juhtides tähelepanu, et praegused tulekahjud pole midagi erilist. Igal aastal, praegusel aastaajal on seal samasugused põlengud olnud. Viimase seitsme-kaheksa aasta kontekstis on tänavused võib-olla pigem suuremad, aga veel varasemate aastatega võrreldes on praegused leegid pigem tagasihoidlikud.

Veel saab öelda, et miks te Amazonase pärast kõik kooris karjute – Aafrikas põleb praegu veel hullemini, tulekoldeid on märksa rohkem. Ja ongi.

Või juhitakse õigesti tähelepanu, et tegelikult ei põle alati vihmamets, vaid sageli hoopis põllud, savannialad.

Või väidetakse – taas õigesti –, et sellist hulka tulekahjusid pole ühelgi valitsusel võimalik kustutada ja kogu jutt paarikümnest miljonist rahvusvahelisest abidollarist on suur endapett.

Paljude jagatud fotode puhul saab tuua välja ja tuuaksegi välja, et need pärinevad hoopis teisest ajast ja teisest kohast. ­Cristiano ­Ronaldo jagas pilti aastast 2013, piirkonnast, mis on kaugel Amazonase vihmametsast. ­Novak Djokovic ja Madonna jagasid pilti, mis on pärit aastast 1989. Emmanuel Macron ja Leonardo DiCaprio jagasid pilti, mille autor suri juba aastal 2003.

Paanikas Twitter tõi neil päevil minuni pisara-emotikonidega rikastatud pilte põlevast elevandist, leekide eest puu otsa peituvast pruunkarupojast ja inimese külge klammerduvast paanikas mägigorillast. Kõigi juurde oli lisatud meeleheitlikke hüüdeid Amazonase hullust olukorrast, ehkki Amazonasega polnud neil vähimatki pistmist.

Selle aasta juunis hävitati Brasiilias 88% rohkem vihmametsa kui eelmise aasta samal kuul.

Kogu see kriitika, kõik need vastuväited on õiged, faktiliselt asjakohased.

Nüüd ongi neile tuginedes ülilihtne öelda, et kogu mure Amazonase pärast on osa poliitilisest hüsteeriast. Osa poliitvõitlusest, fanatismist, väljamõeldud kliimakultuurisõjast, vandenõulistest rünnakutest natsionaalpopulistide uue „superstaari“ Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro vastu.

See oleks aga veel suurem ja kahjulikum vale.

Suur lugu ei ole tegelikult tõesti see, et Amazonase vihmametsas on tulekahjud. Suur lugu on hoopis see, kuidas see on osa metsade pikaajalisest, aastakümneid kestnud sihilikust hävitamisest selleks, et teha ruumi karjakasvatusele ja põllupidamisele, et toita ära üha rohkemaid inimesi. Ja et meie planeet või praegusel juhul konkreetne kõige elu- ja liigirikkam osa meie planeedist ei kannata senist suunda pikaajaliselt enam välja.

Midagi pole selles sünges arengus uut – veel kümme-viisteist aastat tagasi ­hävitati vihmametsi palju kiirema tempoga. Üha suurem loodus- ja kliimateadlikkus on aasta-aastalt seda probleemi leevendanud. Tänavu on aga siin tulnud märkimisväärne pööre ­halvemusele, milles on omajagu süüd ka Brasiilia presidendil, tema (maailma natsionaalpopuliste ühendaval) keskkonna- ja kliimavaenulikul retoorikal ja tema poolt keskkonnanõuete leevendamisel.

Selle aasta juunis hävitati Brasiilias 88% rohkem vihmametsa kui eelmise aasta samal kuul.

Nii et olukorras, kus kliimakriis ja elurikkuse kadu ähvardavad kogu eluslooduse pöördumatult tasakaalust välja viia, on ­Amazonase kandi pärast muretsemiseks ning ka kisa tegemiseks põhjust rohkem kui küll. Sellepärast on praegune meedia- ja staarilaviin, kes teemale peale lendas, ainult hea. Seepärast las Amasoonia põleb!

Lihtsalt argumendid peaksid olema valitud suurema hoolega. Ja nad peaksid olema argumendid – väited, mille taga on ka faktiliselt korrektne tõestus. Vastasel juhul tõmbab teine pool, kes muutusi ei taha, lihtsalt kõigile muretsejatele oma hariliku sõnaroiskvee peale.

See on üldse õppetund kõigile „liberastidele“, „kliimapaanika külvajatele“, „progressiividele“, „Twitteri avangardile“ või kuidas ka neid pahatahtlikult ja alusetult sildistatud on, ka muudeks debattideks: oma argumente tuleb hoolega valida ja paremini põhjendada. Pikad konsensuseaastad nii inimõiguste kui ka näiteks kliimamuutustega võitlemise vajalikkuse asjus on paljud meist ilmselgelt mugavaks muutnud.

Vastaspool kasutab mõnuga seda muretsejate materdamiseks. See pool töötab neil hästi. Ainult et mingit oma ja usutavat lahendust nad ei otsigi.